Täna töölt minnes ...
A good way to start a Friday ... cheerio weekly jailhouse!
Read more!
Posted in:
Klõps-klõps
on
26 oktoober, 2007
at
at
3:08 PM
0
Vastukaja
A good way to start a Friday ... cheerio weekly jailhouse!
Read more!
Posted in:
Klõps-klõps
on
26 oktoober, 2007
at
at
3:08 PM
0
Vastukaja
Not a good way to start a Friday ...
Read more!
Posted in:
Klõps-klõps
on
at
at
10:18 AM
0
Vastukaja
Juba aastaid olen lasknud ennast gripi vastu vaktsineerida. Tööandjad on olnud sellised hoolitsevad. Arstitädi tuleb ise väikse süstlaid täis kohvriga kohale ... käsib püksid alla lasta, jalutab silmadega ringi ... "väga kena prink tagumik teil noormees, nüüd palun vasak käsi, teeme pisikese süsti ja ongi valmis". My pleasure!
Samas ei ole ma kindel kas sellel kõigel on pointi? Räägitakse, et kui Gripp tuleb, mutanteerub ta enivei sekundiga paragripiks ja selle vastu vaktsiin ei aita. Annikallis ei ole ennast näiteks kunagi lasknud vaktsineerida ja grippi ka ei kimbuta. Lisaks on peale süsti käe lihas mitu päeva valus ja siis see protseduur!
Paar nädalat tagasi panin jälle oma nime kirja ja täna tuli arstitädi kohale ... Anni helistas ... "Sinu kord Mark, mine!" Ei mingit himu, ma ei karda süsti ... paljud kardavad, mina küll ei karda. Kõndisin sirge seljaga koosolekute ruumi. Seekord oli kaks arsti. Tõsised tädid sellised. Ilma naljata, et võta vasak käsi paljaks ja asume kohe asja kallale. No funny jokes? Triiksärgi varrukat ei ole lihtne üles kerida ja ei hakanud kogu ülakeha paljaks võtma ... tädisid õrritama või nii. Pusin siis oma varrukaga ja ... vaatan laual seda imepisikest süstalt ... no nii tilluke, nõel nagu niit ... ja jälle ... hakkan lihtsalt tühja kohapealt naerma. Tädidel pole õrna aimu ka, et minu reaktsioon nõeladele ongi selline. Kui õega doonoris käime naeran kogu aeg ... vaatan seda sigajämedat nõela ja muudkui irvitan ... Nele irvitab omakorda mind ja arstid jällegi meid. Lõpuks kõik naeravad.
Ühesõnaga kerin ikka oma varrukat ja naeran. Arst vaatab kolleegile otsa ... siis mulle ja küsib: "Mida te naerate?" Mida, mida ... igatahes mitte seda kui tilluke see on ... enne kui jõuan vastata lööb tema selle niidi minu vasaku käe lihasesse ja tunnen kuidas kogu kehast kaob jõud … käsi vajub peale süsti jõuetult küljele, kuulen veel midagi pesemise ja kolme päeva kohta … tänan ja jalutan minema ... ikka naeran. Ma ei karda süsti ega valu, aga kuradi naljaks on :)
Read more!
Posted in:
Poisiklutt pajatab
on
25 oktoober, 2007
at
at
6:42 PM
2
Vastukaja
Posted in:
Poisiklutt pajatab
on
at
at
4:19 PM
0
Vastukaja
Lasnamägi ... minu oma väike pattude linn ... Ei ole Lasnamäest kunagi väga lugu pidanud, kuid ometi oli kodu meile siin nii väga kallis. Kokku kaks aastat ... nüüd veel üks kuu ja ees ootab ... uuuus ;)
pattude linn ... meie pae tänava maja ;)
Read more!
Posted in:
Poisiklutt pajatab
on
23 oktoober, 2007
at
at
8:46 PM
5
Vastukaja
Järjest vähem ja vähem saan "puurist" välja. Isegi kui plaanin võtta päeva, et fiildile minna ... maandun kell 11 kontorisse tagasi. Positiivne aga on see, et varsti saan omale abilise ;) Täna käisin linnapeal asju ajamas. Hea vaheldus ... ja siis näeb selliseid asju!
Tänava otsas oli suur silt "Naabrivalve" ... järelikult naabreid ei olnud kodus :)
Ain't that a Bitch
Read more!
Posted in:
Klõps-klõps
on
17 oktoober, 2007
at
at
9:45 PM
0
Vastukaja
Pikutasin voodis ... jõin teed ... lugesin oma värsket, maailma mõistatusi lahendavat ja segadusse ajavat raamatut ... käes sõrmus ... mis pudenes näppude vahelt ja ... avastasin, et raamatud armastavad mind ... :)
.
Read more!
Posted in:
Klõps-klõps
on
16 oktoober, 2007
at
at
7:25 PM
2
Vastukaja
Posted in:
Kolm punkti ja koma
on
at
at
2:46 PM
1 Vastukaja
Posted in:
Klõps-klõps
on
15 oktoober, 2007
at
at
3:32 PM
1 Vastukaja
Reedel pidime poistega kokku saama, kuid meie mittekunagihaige Kenneti niitis ootamatult haigus maha ... and then there was two ... ! Umbes kell 05:30 võtsin takso. Sellisel varajasel hommikutunnil ei ole lihtne taxot saada, sest just siis toimub vahetuste vahetus. Öökullid lõpetavad ja varajased varblased pole veel alustanud, aga mul vedas.
Kiisu: " taxo tuleb 8 minuti pärast, valge Opel"
Mark: "Tänan"
Juht oli välimuse järgi 90 aastane mees. Ma läksin välja 12 minutit peale tellimist ja ätt tegi juba väikest powernap'i ... not cool. Mul oli tast kahju ... elu kõige aeglasem mees ... natuke aeglasemate liigutuste puhul oleksime mõlemad ajas tagasi rännanud. Nägin, et tema sõidukiiruse juures võin mina ka silma kinni lasta, ütlesin aadressi ja kasutasin juhust. 35 minutit hiljem tegin silmad lahti ja olime alles lasnamäe kanalis ... ilmselt läks mehel kõht vahepeal tühjaks ja käis söögiplatsil purksi söömas ... oleks võinud mind ka äratada ... mul oli ka kõht tühi, aga see selleks ... lasin uuesti silma kinni ja 10 minuti pärast olin kodus. Arve 83 krooni ... jotsi ma talle ei jätnud.
Annikallis tegi laupäeval tööd ja mina vedelesin kodus ... Auto oli Kaarli juures ja tühja telefoni laadimisvõimalus puudus ... lõksus, mulle meeldis!
Pühapäeval läksime kirbuturule raha teenima. Kaks suurt kotitäit riideid. Anni pani leti püsti ja mina müüsin. Abilisteks Nele ja Kadri. Kõige kallim asi 250 krooni ja kõige odavam 1 kroon. Kokku teenisime oma vanade riiete ja muu nänni pealt 1463 krooni ... not bad, huh! Pärast tõid korraldajad lihapirukaid ja teed, igati popp üritus! Vaata lisaks
(pilte pole, sest fotokas on sensori puhastuses, täna saan tagasi)
Read more!
Posted in:
Poisiklutt pajatab
on
at
at
9:26 AM
0
Vastukaja
Inimese mälu ei ole kaugeltki täiusilk ja minu arvutuste kohaselt veel välja arenenud. On ju mõistetav, kui unustame suures saginas ära perekonnaliikme sünnipäeva (ei), kohtumise hambaarstiga, mõne koduse kohustuse, tööülesandeid ja muud nipet näpet. Pea pole prügikast ja kõike ei jõua ju üles ka kirjutada ... ega jaksakski. Vastus ... „sry, unustasin“ ... või ... „oih, läks meelest“ ... no mida sa hing teed, ikka juhtub ... ei tasu sellepärast kurjaks saada. Ühesõnaga väike igapäevane unustamine käib asja juurde ja osta omale taskukalender.
Aga ... täna, nagu ka igal teisel argihommikul ... oli Annikallis juba up-up & away, kui mina veel voodis mõnust hambaid krigistasin. Esiteks ... hommikuse une kõrval maitseb mesi nagu tõrv ja teiseks on eraldi kodust parem lahkuda, kuna siis on kõik 45 hoolikalt loetud ruutu minu päralt. Eriti vannitoas, kus on enivei alati kitsas, ka üksinda. Laisklooma kombel, vastu tahtmist, lükkan teki jalgadega maha ja külm sunnib ärkama. Panen käima teleka ... MTV rise & shine ... mõned kätekõverdused ... tugevad käed ja punnis rind on Alfa-isase peamised tunnused ... pesen, surfan natuke netis ... valin riided ja nüüd lõpuks ringiga selle jutu esimese lõiguni ... minu mälu!
On ainult 3 asja, rõhutan ... kolm asja ... mida pean hommikul meeles pidama, mis on tööle minemiseks minu puhul sama tähtsad kui käed ja jalad. Mobiil, rahakott ja auto võti. Ei ole palju. Annil on veel läpakas, mille ta ülepäeviti koju tirib ja mille mina natuke harvem talle tööle järele viin ... unub.
Aga ok, täna ... võtan nagist korteri võtmed. Väljun. Keeran kinni mõlemad lukud. Kõnnin kolm korrust alla. Välisuks, lukus ... seespoolt avaneb keerates, sulgub ise ja lukustub ise. Kõnnin autoni ... katsun ust ... mu popp auto avab ise uksed, juhul kui võti on taskus ... "mmmmmmhmm argh*F**#¤%" ... vaatamata värskele hommikuõhule tekib sekundiga hapniku võlg, no tõesti Mark, not again. Tipa-tapa, uks, kolm korrust üles, kaks lukku ... auto võti ... kaks lukku, kolm korrust, uks ja tööle. Ja nii vähemalt korra nädalas. I'm sick of it!
Read more!
Posted in:
Poisiklutt pajatab
on
12 oktoober, 2007
at
at
2:50 PM
2
Vastukaja
Nagu ilmselt tähele oled pannud, on mu blogil uus kujundus. Raamistiku ja 90% koodist laenasin ... sest miks peaksin raiskama aega koodi kirjutades, kui keegi teine seda juba teinud on. HTML'i lugemine ja kirjutamine on nagu jalgrattaga sõit, ei unune ... aga peale pikka pausi, enne sõitma asumist, pead jalgratta kõigepealt kokku panema ... enne kui jalad pedaalide peale saad.
Kuna mul on ikka väike vimm Bloggeri meeskonna peale, et nad mu piltide kvaliteeti vähendavad, eemaldasin nende reklaami ülevalt ... 1:1. Paar putukat on hetkel sees, kuid need hävitan paari päeva jooksul.
Uue pealkirja peale mõtlesin kaua, ei tulnud midagi head.
Siinkohal kuulutan välja konkursi. Kes mõtleb minu blogile kõige parema e. tabavama pealkirja ... sellise naljaka ja nutika, aga ka iseloomustava ... saab auhinnaks pudeli väga head Prantsuse veini ... endise Eesti Sommeljeede Presidendi, Rein Kasela valikust.
Konkurss alates tänasest ... kuni 18.10.2007 ... veini toimetan kätte isiklikult!
Read more!
Posted in:
Poisiklutt pajatab
on
11 oktoober, 2007
at
at
9:53 AM
12
Vastukaja
Kaua-kaua aega tagasi, kui mina alles käima õppisin, sai õde omale hüüdnime Miljonmixi ... sest väike Nele tüütas kogu aeg suuri inimesi ja tundus, et tal ei saa kunagi küsimused otsa ... miks, miks, miks! Ilmselt väikestel lastel on periood, kus kõik laused ja mõtted selles väikeses sassis peas, algavad sõnaga miks ... sinna juurde kerkib kohe kuidas ja sealt edasi milleks. Teatud vanuseni on normaalne, küsida targemate ehk teiste käest ... miks, kuidas ja milleks ... lihtne ... kuid mitte lõputult. Oluline on see, et oskame ja küsime enda käest. Räägitakse ju, et enamus vastuseid on peidus meis endis, tuleb lihtsalt õigesti ja õigeid küsimusi küsida.
Oled tähele pannud, et vanemaks saades kipuvad mõtted meie peas küsimärgi asemel lõppema punktiga ... või parimal juhul toimub väike ja ühesuunaline arutelu maailma targema inimese ehk endaga. Kuhu kadus see lapselik uudishimu ... ma ei pea siinkohal silmas müsteeriume ... miks Jukul on ja Maril pole ... või kuidas moos kommi sisse sai? Naistel vedas ... teil asendus lapselik uudishimu naiseliku uudishimuga, aga see pole ju päris see ;) ... meie SMS’e lugedes ei lahenda te maailma müsteeriume!
Anni teab minu „deemoneid“ ja arvas, et tegi mulle teene, kui ostis Bill Brysoni raamatu „Kõiksuse lühiajalugu - Teekond Suurest Paugust Inimeseni“. Sure ... see raamata vastas paljudele minu küsimustele, kuid asemele tekkis vähemalt kolm korda rohkem.
Küsimusi on :) ?
Read more!
Posted in:
Poisiklutt pajatab
on
10 oktoober, 2007
at
at
3:57 PM
5
Vastukaja
Kõht läks õhtul tühjaks ja lähim teenindaisesöökla on meile Sikupilli Prisma. Kas teil on vahest tunne, et valite enamus kordi kõige aeglasema kassapidaja ... teil on vedanud, kuna mina valin eranditult alati õpilase. Kell oli palju, ma olin väsinud ja Prismas on hetkel need perkele, osta pois ... päevad. Järjekord ulatus vorstiletist mööda ja ametiruumide uksest sisse. Täis laotud ja maha jäetud korvid vedelesid igal pool poes laiali, sest inimesed lõid lihtsalt käega. See aga tegi minul käruga liikumise meeldivalt raskeks. Kell 20:00 oli 4 kassapidajat ... mis nali see siis on! Minul ei lubanud nälg ja Anni tühjade kätega poest lahkuda.
Pool tundi hiljem lahkusin kassade alast ja uksest välja ... kilekoti sangad rebenesid, mis tegi väljas pingil hängivale kolmele nolgile palju nalja ... hahaaa. Tegin närvide rahustamiseks mõned pildid, teine variant oleks mind ilmselt kartsa viinud!

Read more!
Posted in:
Poisiklutt pajatab
on
03 oktoober, 2007
at
at
9:15 PM
5
Vastukaja
Seenel käimise juures on üks lisaväärtus, põdrakärbsed ... neid ei pruugi olla, aga seekord oli. Ma üritasin mitte hüsteeriliselt noaga vehkida, kui nad mulle kaela külge jäid ... aga ilmselt tegin ikka päris imelikke häälitsusi koos sinna juurde kuuluvate liigutustega.
Kokku olime metsas 4h ja seeni saime 4 korvi. Enamus olid kuuseriisikad aga seal hulgas ka üks korv võiseeni. Anni ema eksis metsa ära ... aga saime ta ikkagi mingi hetk tagasi. Siis me puhastasime neid oma 2h, sõime 1h ja koju jõudsime 22:30. Kus Anni praadis enamus riisikaid kergelt võiga läbi, pani karpi ja sügavkülma ... et me saaksime teile talvel värsketest metsaseentest kastet teha ;)
Kui me naisega puhkuselt tagasi tuleme, siis parem oleks kui katus on parandatud ja seen alles. Hr. tigu!
Aga kes need kõik sisse teeb?
Read more!
Posted in:
Klõps-klõps
on
01 oktoober, 2007
at
at
10:51 AM
5
Vastukaja
Ise arvan, et olen üsna mõistlik ... sellesmõttes, et ... ma ei maksa selle virtuaal "päeviku" eest siin ju muffigi ... aga jään viisakaks ja ei lae 3 megaseid pilte lihtsalt ops üles, mis koormaks nende serverit. Näen natuke vaeva, teen fotod paar kilo kergemaks. Pahameelt teeb aga see, et minu viisakust ei panda ilmselt tähele, sest blogger.com meeskond vähendab lisaks kuidagi üles laetud fotode kvaliteeti ... jah, just nii. Pean vist blogi ümber kolima ... või raha maksma! Inetu igatahes.
Aga reedel oli meil firma pidu ... millega just meenus, et ma pole vist kunagi kaine peaga tekiilat joonud ... rabavad ideed tulevad mul täis peaga ... joome tekiilat poisid? Davaiii, arribaaa ... idioot! Hommikul alati kahetsen.
Meil oli juba ammu plaanis töökaaslastega sõita laupäeval toimuvale üritusele "Suur Paunavere väljanäitus ja laat" ... laadad on lahedad ... palju rahvast, rohkem sööki, esinejad, üritused, loosid ja selle kõige tipuks, kõik müüvad midagi. Hommikul aga ei tahtnud enam kuidagi minna. Otsaees oli 10 tolline nael ... ausalt ... millest Anni ilma pikema jututa kell 9:00 kinni haaras ja sellest väänates mind üles sikutas! Kusjuures üritusel olin ma eelmise õhtu "Arriba" poistest ainuke ... tõeline mees ikka!
Väliüritustel on oluline ilm ... vaatasin aknast välja ... padukas ... vaimustus oli laes. Ma jõin ruttu kaks õlut ära ... ei tahtnud sõita, Anni ka väga ei tahtnud, kuid rohkem õlut külmkapis polnud. Üsna kaugel on Palamuse, mina ei teadnud seda ... nõme on kui peab pikalt sõitma kuhugi. Kohale jõudes oli Raja Teele meil vastas ja pakkus tädi Ene Uhhaad. Kusjuures me võtsime vihma slepis kaasa, sest hommikul olevat päike paistnud. My pleasure, ütlesin:)
Anni tahtis kohe osta karvamütsi, kuid mul polnud sularaha kaasas ... Tiia pakkus laenu ... ma olin nõus. Müts jäi ikka ostmata, sest ütlesin, et mulle ei meeldi see müts, tegelt oli väga kallis!
Tahtsin väga selliseid ehedaid, tavalisi Eesti kodu/maa loomi näha ... eriti lapsukesi ja kus mujal kui Paunavere laadal, see jumala ehe Eesti värk ... jänesed, kanad, põrsad, sokud ... midaiganes, olin elevil .... keset platsi ... põmm, jaanalind ... oleks juba võinud dinosauruse siis rentida, harilik Eesti hall mägidinosaurus. Aga see oli ikka täiesti loll lind ja ma olen omajagu lolle linde näinud ... täitsa sooda. Ma ei saanudki korralikku pilti ... liikus fotokaga sünkroonis kaasa ja tahtis objektiivi nokaga lüüa ... nokk oli kuvalda suurune.

Päev/laat hakkas läbi saama ja mul sügeles see laenatud raha ikkagi taskus. Anni tahtis seda maja siin all pildil, aga lõpuks ostsime lõikelaua ... kompromiss on mu teine nimi. Lõikelaud on selline mega suur ja paks, ehtsast tamme puust. Maksis 1500 krooni, aga ma ajasin sellele tüübile sellist jama kokku, et saime 580 krooniga ja kui te näete seda lõikelauda, siis saate aru miks maja ei ostnud.
Posted in:
Võõras kohas
on
25 september, 2007
at
at
10:06 PM
2
Vastukaja
Igas minu päevas, nädalas on äratuntav ja aimatav muster, seaduspärasus ... rutiin ... midagi mis annab sisemise rahu ja kindlustunde. Lühidalt ja mustvalgelt pean silmas järgmist ... 8:30 äratus ... Sky+ ... tööle ... 12:30 lõuna ... 17:30 koju ... telekas ... õhtusöök ... 8:30 äratus jne! On hetki kui mõtlen ... igav, tavaline ... aga see on midagi mida vajan ... mida võin iga kell muuta. Mulle väga meeldib korrapärasus samas spontaansus. Rutiin on vältimatu, rutiin on hea, rutiin on oleviku konstant.
Loomulikult erinev on see, kui sinu igapäeva töö on Salvo kelkudele valmistamine .... thats a bitch ... see on rutiinide kuningas.
Et oleks tasakaal pean rutiini lõhkuma. Põhiline lammutustöö käib nädalavahetusel, aeg-ajalt nädala sees ... aga oluline on see, et teen seda siis kui isu tuleb või kui rutiin peale surub. Vott!
***
Reedel näiteks sõitsin süstaga Pedassaarele ja tagasi ... start Valkla rannast. Seltskond oli mõnus ja ilm tellitud. Kanuuga väga võrrelda ei saa. Võimalus märjaks saada on oluliselt suurem, tööd kätega rohkem, põhiliselt sõidad otse ja juhid jalgadega. Põhisündmus oli sõit päikeseloojangusse ja soojad pirukad saarel ... kuid õhtu kulmineerus avamerel, kottpimedas vastu tuult tagasisõiduga. Väga lahe üritus, kuid ilmselt viimane süstasõit minule.


Eile käisin Nele firmaga Estonian Air’i poolt korraldatud n.ö ekskursioonil Boeing 737-500 peal. Meil Nelega olid erinevad põhjused seal olemiseks. Minule lihtsalt meeldib lendamine ja kõik sellega seonduv ja Nele tahtis leida veelkord kinnitust, et lendamine on ohutu ja sellega vähendada oma lennuhirmu. Kõik said küsida küsimusi ja proovida lennuki juhtimist, kahjuks siiski ilma õhku tõusmata. Väga popp igatahes!





Read more!
Posted in:
Poisiklutt pajatab
on
18 september, 2007
at
at
7:19 PM
4
Vastukaja
Posted in:
Kolm punkti ja koma
on
13 september, 2007
at
at
3:45 PM
1 Vastukaja