Live Free or Die Hard

Lihtsurelikuna sain käia Die Hard 4 eel-esilinastusel. Väga popp. Mehed, võtame kokku filmi sellega, et eelarve oli ... tatataaaaa ... (approx) 100 000 000 $

Tänan sind Nele, saadetud kutse eest!

Read more!

Jaan

Oi ... oi ... silêncio … silêncio, nüüd räägin mina! Väike lühikokkuvõte mitte nii traditsionaalsest Jaanipäevast.

Jaanipäev. Üllatus, üllatus ... nädal aega enne Võidupüha saame igast asendist ja kanalist ilmadeadet, mis ka see aasta oli umbes sama usutav ja vettpidav kui mustlase muinasjutt. Suurest õelusest loodan, et Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi poistel on tulemuspalk. Aga kuna ilm oli konstantselt soe ja lubatud 95% tõenäolisusega vihm jäi meil tulemata, siis ok … go cash it in. Better luck next year ... yes luck!

No ei ole seda ... jeee ... Jaanipäev tuleb ... joome viina, teeme lõket, grillime liha ja sõidame täis peaga ringi ... vaimustust. Aga läheks suvepealinna jooma ... jeee ... oli küll. Seltskonna probleemi lahendas sujuvalt Nele ... sügav kummardus sinule ja su sõpradele. Väga haige kamp igatahes :) ... and that in a very good way. Majutuse koha pealt hoiti meid üsna pimedas. Ainult, et võtke magamisriided kaasa. Aga kus? Lakas, küünis, laudas, autos, majas, korteris, õues, põrandal, voodis ... kellega ... no clue. Ootused ei olnud kõrged, aga kohapeal selgus ... et tegemist oli rannast 3 minuti kaugusel, 3 magamistoa, kamina ja verandaga väga popi korteriga. Beat that!

I peatükk: I love Steffani, Steffani is the best, Steffani loves me!

Selgus, et kui kõht on väga-väga tühi, siis see tegelt ka mõjutab nägemist ... boonusena hakkavad veel näpu otsad sügelema ja jalad toimivad nagu 1 aastasel lapsel, kellel on täiskasvanud mehe keha. Siiski otsustati enne korter üle vaadata ... not good ... mul oli elunälg ja silmanägemine juba ainult 15%. Valu leevendas 3 minutiga 3 õlut, mis viis mao Ph enam vähem talutavale tasemele. Kas äkki ikka saab süüa? Olime arvestanud sellega, et Steffani Pizza’s me istekohta ei saa. Tellisime siis kaasa ... ooteaeg 25 minutit ... great ... hakkasid valutama ka varbad ... näljast, saate aru ... varbad. Rääkisin lühilausetega. Kui pizzad tulid, otsustati minna hoopis randa sööma ... not fucking good ... bad, very fucking bad ......nüüd oli juba surmanälg! Ma ei mäleta kuidas me randa saime. Keha lülitas kõik peale jalgade välja. Pärnu rand on täis kõhuga ikka väga ilus, täis kõhuga on kõik väga ilus :)

II peatükk: Flamenco whit a Twist

Vaikselt hiilis päike mere taha peitu ja võttis sooja suveõhtu endaga kaasa ... see oli märk, et tuleb rannast lahkuda ... või siis see, et Nele ütles: „Lähme ära ... külm on!“ .. eather way ... läksime me oma pessa tagasi. Selleks, et edasi toimuvast täit ülevaadet anda, peaksin jälle mõned lüngad täitma, aga ei tahaks siin väga valetada. Mida ma aga kindlasti mäletan, oli Anni flamenco kontsert ja Twister. Mäletan ka seda, et kui reedel saabusime, ütles korteri eest vastutav ja meie host Allan, et palun olge koridoris tasa ... naabrid ju, aga kell 1 öösel plaksutas ja õhutas kaasa, kui vastu puu põrandat graatsiliselt kuid megavaljult kingadega trampiv Anni tantsis ... ma saaks hoobilt mikroinsuldi kui minu ülevalt naaber kell 1 öösel nii teeks. Ma paneks ilmselt hommikul ta auto ka põlema ... kättemaksuks või nii!

Pärast seda Twister ... kõik lugesid ühe rea reeglitest ja siis mängisime. Ma ei ole nii palju urvis perseid ühe ruutmeetri peal eales näinud. Aga oli vähemalt sama naljakas kui filmides. Pärast seda oli ilmselgelt näha laastava alkoholi töövilju ... kõigil oli toss väljas ja õhtu jätkus põrandal pikali vedeledes, lugusi-lugudest rääkides, hüsteeriliselt naerdes ja Anni (teine Anni ... Nele sõbranna Anni) Barbie-roosat-i-Podiga ühendatud raadiot kuulates. Ilma selleta oleks mina pidanud laulma. Again ... not good!

III peatükk: 2 pimedat ja 3 juhtkoera

Hommik. Mul on see viimasena magama, esimesena üles haigus. Käisin hommikul 3 korda jalgu trampides WC’s ... Markus natuke nohises ja Nele tõmbas teki lihtsalt üle pea. Proovisin veel paar korda ja siis hakkasid õnneks kõik liigutama. Jälle kõht tühi. Lehe kohvik ... kaasa pakkisime kõik eilsest üle jäänud veinid. Peale kosutavat hommikusööki läksime randa. Kaasa pakitud veinid said sekundiga otsa ja niipea lahkuda polnud meil plaanis. Pakkusin välja minna uute järgi ja Markus oli nõus kaasa tulema. Selles ideaalses plaanis oli ainult üks nõrk koht, kuna me mõlemad viskasime oma läätsed minema siis arvatavasti ei oleks me omal jõul rannast kaugemale jõudnud. Abistava käe pakkusid 2 Annit ja Ansu. Asusime veiniretkele.

IV Peatükk: 59 ja alla

Meil oli 3 tingimust. Tahtsime head veini, palju ja mitte väga kaugelt. Läksime meie korteri alla ... kohalik supermarket. Mis veinid meil siin siis on, küsis Anni ... viskas kiire pilgu hinndadele ja vastas ise ... 59 krooni ja alla selle. Tagurdasime vaikselt poest välja. Anni ostis ühe Gin’i (poole liitrise ... daaaaa) kaasa, sest Ansu kurtis, et hakkab kaineks saama. Kohe poe kõrvale oli pargitud meie auto ja imekombel oli meil kaasas võti ja kaine autojuht.. Kes siis sõitis? Mina loomulikult ... parajalt purjus ja piisavalt pime. Markus juhatas teed J Tegelikult siiski minu Anni. Port Artur’ist saime juba kõik vajaliku. Saak oli päris hea ja tagasi randa jõudes oli teine seldskond juba söögi järgi läinud. Whatta life!
.
V Peatükk: Pealinnast - pealinna

Ega needki veinid kaua vastu pidanud. Kahjuks pidime selle ilusa linna nüüd maha jätma ja pealinna tagasi kimama. Nele käskis mul millegipärast magada ... terve tee! Ma ei saanud. Pidu aga polnud veel kaugeltki läbi. Jätame vahele paar piinliku vaheinsidenti, nagu striptiis Nele maja ees auto katusel ja purjus Mark kaubanduskeskuses ja jätkame Anni korteris.

VI Peatükk: The Office Dancer

Täiendasime söögi ja joogi varusid ... Nele juurest haarasime kaasa vesipiibu. Oih ... läks täitsa meelest. Enam vähem täitsa algusest peale tegi Nele Anni (no ta ei ole nagu päris Nele oma-oma, aga teistmoodi on siin neid raske eristada) mingid väga hüsteeriliselt naljakat tantsu. Kõige haigem oli asja juures see, et iga kord oli naljakas. Ma ei oska seda sõnadesse panna, aga see oli umbes nii The Office Dance aga naljakam! Nelel oli Aafrika tants, selle kohta youtube’s videot ei olnud. Ma otsisin.

VII Peatükk: Allmost home

Nagu kõik toredad peod sai ka see lõpuks läbi. Kell oli juba päris palju ja Mark üsna räbal. Oli aeg koju minna. Kes sõitis? Mina loomulikult. Ok, Anni ... aga mina sõitsin Pärnusse. Nägin juba meie maja ja seda kuidas Unemati aknast lehvitab ... selle unise idülli purustas Nele kõne. Mõtlesin, et ta soovib mulle lihtsalt ilusti head ööd ... aga tuli välja, et Timo unustas kõik oma kodinad k.a koduvõtmed meie autosse .... mother***** ... u-turn! Ok, Timo no harm done :) Võtke rahulikult siis!
.
Read more!

Semlak

Oli 2
sai 3
jäi 0
Read more!

Camino de Pühajärve + 23 veini

Suvel on see nali, et enamus üritusi kipub sõltuma ilmast. Suht mõttetu on uhada Otepääle ja siis toas lauamänge mängida ja vaadata kuidas vihm mõnuga taevast alla kütab. Meil oli ammu väikse pundiga, kellele meeldivad head veinid, mõnus seltskond ja väike jalutuskäik ... minna Otepääle chillima. No olgem ausad ... uus makro objektiiv sügeles ka veits kodus, sest siin linnas ei ole eriti midagi pildistada ... vanaema aiamaa, siit ma tulen!

Ilmaga vedas nagu ikka, ainult päike. Reedel jõudsime kell 20:00 kohale ja oli kohe oli plaanis veinide degusteerimine. Kõik võtavad paar veini kaasa ja alustatakse parimatest. Siis kui maitsemeel veel ergas on! Ülevalt on näha esimese päeva valik. Minu lemmik ... seekord ... Villa Maria.

Laupäeva hommik, Anni ärakab ... võõras koht ... vaatab ringi ja leiab seinakella ... 9:00 ... vaatab veel ringi ja taipab, et ei ole kodus ... aga kus siis? ... mõtleb nautke ja meenub, et oleme Otepääl. Pea natuke tuikab, sest meid oli 5 ja ära joodi 13 veini ... aga kus Mark on?

Mark on juba tund aega aias hommikukaste sees püherdanud ... Makro :)

Anni tuli mind õue otsima ... leidis kartulivagude vahelt üles ja küsis veits pahura näoga, kuhu ma kadusin ... aga minu kõrvuni suu ja veits mullane nina tõid tema suule ka naeratuse ... tule nüüd sööma putukapede! Kõht oli vaja tõesti punni pugida, sest me olime siiski ju siia matkama tulnud ... mitte jooma. Kell 12:00 olid seljakotid seljas ja asusime teele! Matkast ma teile ei kirjuta ... sry :)
.
Tagasi jõudes ootas meid ees üllatus ... Collllins ... elulahekoer. Nii rõõmus ja positiivne. Kuna perenaine ja peremees olid ta maale toonud ja ise minema kimasid, üritasime teda lohutada ... mängides ja gurmaan nagu Collins on ... sai ka veits mahlast šhašlõkki (sorry Malle, aga ta praktiliselt Eesti keeles küsis). Siis jälle mõned veinid ja öösel kella kolmeni "Reis ümber maailma"
Finito!
.
(Minu kallis vanaisa)
Read more!

1:1

Aaaahh ... lõpuks ometi sai see õudus läbi. Kõik algas sellest kuradi Coverlandi fotokonkursist. I koht 1500 krooni ... yeiii. Ise polnud veel võitnudki ... vähe sellest, ma polnud oma konkursi piltegi veel teele saatnud, aga shoppasin juba http://www.photopoint.ee/ kodulehel. Mõnus hobi see fotograafia, 1500 krooni eest saad paar head objektiivi lappi. Aga nüüd oli juba hilja, tahtsin uut vidinat ... millist küsid, vahet ju pole :) peaasi, et uus ja huvitav on. Ühesõnaga oli kinnisidee oma fotovidinate arsenali täiendada.

Esimene mõte oli, et peaks selle välgu ikka ära ostma. Korralik välk maksab 4500 krooni ... mmm … sünnipäev tulemas! Lasen omale kinkekaarte juurde kinkida ... easy, right! Sain välgu summa kinkekaartides kiiremini kokku kui jõudsin öelda flashhh .... aitäh sõbrad! Siis aga tundus see välk kuidagi igav :) uus objektiiv ... jep, raudselt objektiiv. Aga milline? Teleobje on olemas, standard 18-55 olemas ... tahaks midagi uut ja huvitavat. Hea objektiiv maksab u 5000 – 100 000, peab veel mõned sünnipäevad pidama. Ja siit see õudus alguse sai!

Mis seal salata … makro ehk sitikate, putukate ja muude väikeste huinjade maailm on mind kogu aeg paelunud, aga lugesin kunagi fotofoorumist, et hea makro saamiseks on vaja lisaks spetsiaalset välku, statiivi ja kindlat kätt … ehk paras kepp on neid väikseid mehi fookusesse saada, nad ei poseeri ka väga meeleldi! Seega makro mõtte matsin suure kurbusega maha :(

Siis tuli Margil kuskilt suure hooga lainurk objektiivi mõte. Kui inimene näeb oma silmaga 48 kraadi siis hea lainurk umbes 108 kraadi. Saad aru? No näiteks, kui sa tavaliselt ütled grupi pildi puhul, et sina sealt vasakul tule rohkem paremale ja sina paremal veits vasakule, sest muidu ei mahu pildile … siis lainurk objega ütled … mehed, pange kõik käed kõrvale laiali ja siis jääb veel paar kraadi üle ka. Aga samas pilt veits moonutatud. Ma tegin kaks nädalat uurimistööd, käisin fotopoodides, foorumites, vaatasin netis näidispilte ja vestlesin inimestega … KÕIK räägivad erinevat juttu, mul oli pea juba nii sassis … nutt tuli enamvähem … whatta fuck? Kas osta Sigma või Pentax … Sigma on lainurkade pioneer aga Pentaxil paremad arvustused. Kas osta fix või zoom lainurk, millise avaga, millise kraadiga mis hinnaga … ja kõik räägivad ikka erinevat juttu.
Photopointi müüja nr 1: Ma soovitan seda.
Photopointi müüja nr 2: Mina soovitaksin seda, kuna sellele on sirgemad jooned
Photopointi müüja nr 1: Aga sellel ei ole pimedaid nurki!
Mark: Ma mõtlen veel veits.

Fotoluks müüja: Ma ise pildistan sellega, olen väga rahul ... aga foorumites olen näinud, et kõik ilusad looduse pildid on pildistatud hoopis sellega ... jah, see on ikka parem .... ei tegelt ikka vist see.
Mark: Ok. Aga kas fikseeritud kaugusega või zoom?

Fotoluks müüja: Ma soovitaks zoomi, kuna mulle endale meeldib ikka alati zoomida (naeratab korraks aga muutub kohe tõsiseks/asjalikuks tagasi) ... aga samas fixiga tulevad paremad pildid!

Mark: Ok! (Teen ka asjaliku/arusaaja näo, ütlen ... ma mõtlen veel veits ja lahkun veel suurema segadusega peas!

Asja lahendas lõpuks üks lause kuskil foorumis. Enne kui midagi uut ostma hakkad, küsi enda käest: „kas ja milleks mulle seda vaja on.” Ma tegin 2 nädalat uurimistööd, et aru saada, et mulle ei ole üldse tegelikult lainurka vaja, aga sain väga, väga … väga palju objektiivide kohta üldiselt teada. Natuke aitasid kaasa ka otsusele Sandra ja Nele. Otsust mõjutas veel ka see, et ma saaksin 7000 krooni eest enam-vähem normaalse lainurga, aga sama raha eest mitmeid auhindu võitnud ja makromaailma ühe hinnatuima objektiivi.
Mis minu sünnipäeva kink siis on … kliki siia.

Tuli välja, et pole vaja ei välku ega statiivi … kindel käsi on mul enivei!
Tahan siinkohal tänada Annit, Nele, Vanaema, Ema, Kennetit, Kaiut, Kaarlit, Heldit, Kadri, Jaaku, Juhanit, Malli, Liinat ja Coverandi … kes kõik selle mulle kinkisid. Suur-suur tänu.

(ülemine uue objektiiviga makro ... alumine sama leht tava objektiiviga)

Read more!

Sünna vol 2

2x sünnipäev peetud ... 1 more to go! Üle väga pika aja planeeriti minu eest nädalavahetus ära ... väga chill tunne ... viiakse ja tuuakse, söödetakse ja joodetakse :) . Reede eest hoolitses Kennet ... läksime Haapsalu lossihoovi The Sun'i vaatama. Ma ei ole Eesti muusika fänn, aga Tannut võib ikka kuulata. Ma olin tõsiselt üllatunud, sest kontsert oli väga hea ... vaatamata sellele, et igal pool mudilased ringi sebised.

Laupäeval käisime Kennetile päikeseprille otsimas. Mõnusad mehed :) me ei olnud just väga puhanud ja värske välimusega. Kaubamaja prilli letis ringi sebides proovisime okulaare pähe ka ja siis värisesime ... jube ... iga teine paar ... 6800 kr ... prillide eest ... mõtlesin, et küsin pulti ... sest selle raha eest peaks neil telekas ka küljes olema. Ei saanudki prille. Ostsime siis napsu ja läksime Kenneti juurde minu sünnipäeva ootama. Tuli ära!

Laupäeval oli kallis õde vapsee plaani teinud. Hommikul Pärnusse, purjekaga sõitma, randa, restorani ja siis Eesti otsib superstaari finaali vaatama :) whadda day! Purjetamine oli ülikõva ja mul on isegi paar rakku ette näidata. Teel tagasi sadamasse otsustasime ujuma minna ... see käib nii, et hüppad külje pealt vette ja siis ujud ruttu köieni ja lohised järgi ... Nele siis, hüppas vette ... ja ei saanud aru, et jääb kohe purjekast maha :) siis hakkasid kõik karjuma "uju ruttu köieni, ruttu ...." sest purjekat ei keera nii lihtsalt ümber ... väike paanika, aga sain Nelel käest kinni ja kõik oli ok.

(merel võib: juua ja juhtida, vastasuunas sõita ja köiega järgi lohiseda ... kõike tegime)

Kui superstaari vaatama jõudsime (22:00) olin jumala läbi ja tahtsin lihtsalt magada. Kahju, et Luisa ei võitnud, kuna hoidsin talle vaikselt algusest peale pöialt ... aga samas savi, kuna ma ei läheks enivei sellest 9 finalistist kellegi konsertit vaatama ja plaati ka ei osta. Suuuuuur suuuuur aitäh õele super sünnipäeva eest.

Nädalavahetusel siis jälle sünnipäev, töökaaslastega seekord ... Otepääle ... El camino de Pühajärve’le.

Read more!

Hooaja lõpp

Eile, juba kolmandat aastat järjest, käisin flamencohooaja lõpupidu vaatamas. Kõik tantsisid, isegi need kellele veel kingad jalas hõõrusid ... põmm ja põmm põrkasid nad kokku, aga see polnud oluline ... emade silmas olid suurest uhkusest sillerdavad pisarad ... klõps-klõps ja perealbumisse.

Anni on juba 9 aastat tantsinud ja seda on selgelt näha. Eile tantsis Annikallis kuidagi eriti jõuliselt ja hingega ... võibolla sellepärast, et oli pingelangus ... puhkus ootab ju ees. Ma loodan, et ta tantsib veel väga kaua ... nii ilus on.

Read more!

Tagahoov

Kenneti aed on nagu muinasjutu maailm ... sealt võib leida kõike, isegi sõnajala õie ...

Read more!

That fucker came out of nowhere!

Esmaspäeva hommikul ärgates üritasin meenutada ... millises rongiõnnetuses ma osalesin ja kuidas ma ellu jäin. Kogu keha valutas ... kõik lihased, isegi need millest ma teadlik ei olnud, näpu otsad ja ripsmed ka, hingeõhk oli eriti valus :)

Nädalavahetus algas paljulubavalt ... reedel sõin midagi väga vahvat ja sellest tulenevalt sain öösel 2 minuti kaupa magada umbes tunni. Meelelahutuseks vaatasin, kuidas Anni silmad REM une ajal vasakule ja paremale kimavad, parim ringiaeg oli 1 nanosekund. Kui see ammendas, korraldasin medikamentide degustatsiooni. Maitsesin arstirohu sahtlist kõike, mille peale oli kirjutatud kõht või valu ... tegelikult aitas kõige paremini GNLD aloe jook ja Smecta, viimane pidavat kõik lahtise kõhus kinni mätsima ja siis selle korraga vallandama ... in with the good shit and out with the bad .... Ma ei saanud riskida sellega, et minu sünnipäev läheb kõhuvalu pärast nässu.

Hommikul oli enesetunne oluliselt parem ja öise tegevusetuse peletamiseks olid asjad ka juba pakitud... värvi, suuruse, hinna ja tähtsuse järjekorras. Seega olin redis!

Rongiõnnetusest. Selle asemel, et lasta sünnipäevakülalistel ennast lihtsalt täis juua ja uksed kell 8 kinni panna, on meil iga aasta mängud. See aasta. Jalgpall, Sulgpall, Ameerika jalgpall, rahvastepall, kroket jpm. Rahvastepall oli nii äge, nostalgia ... rajooni meister ikkagi. Ma jõin kergele alkoholile lisaks palju vett ja sõin ka, et akud kogu aeg täis oleksid. Siis oli meil tuulelohe lennutamine ja igale normaalsele peole kohane ilutulestik. Ilma pärast see aasta muretsema ei pidanud.

Esmaspäeval viisin kliendid vana rokipeeru OZZY konsertile. Las ta jääb :)

Read more!