Rewind

Vaatasin järjekordset saadet unenägudest. Saate lühikokkuvõte: tänu über-tarkadele teadlastele, suurele-suurele hulgale rahale, aastatepikkusele uurimistöödele, nüüd ilmselt oluliselt rumalamatele vabatahtlikele (kelle aju elektriga „ergutati“) ja mitmele toonorajule mida lahati, võime täna väga täpselt näidata milline aju osa meie unenägusid genereerib ... jeeeefuckinghuuuu. Selle hunniku raha, teadlaste IQ ja meeletud töötunnid oleks võinud suunata hoopis vähiravimi uuringutesse või AIDSI ravimi leiutamise ponnistustesse. Uurimustöö eesmärk oligi välja selgitada kust kohast unenäod ajust pärinevad, midagi muud teadlased ei oodanud ja ka ei saavutanud. Nüüd teame milline aju osa TÄPSELT unenägusid genereerib ja see on tähtis läbimurre. Umbes sama tähtis on lapsevanematele teadmine, et nende kahe aastane laps avastas mis NUPUST telekas käima käib. Parim osa on see, et mõlema avastamsieks kulus asjaosalistel sama palju aega.

Unenäod on olnud ja on edaspidi teadlaste jaoks väga huvitav ja müstiline nähtus, aga see on juba ilmselge, et unenägusid on väga raske, et mitte öelda võimatu uurida. Sellega tuleb meelde lasteaias räägitud lugu ... kus nõid uhkusab, et tema on kõikvõimas ja suudab midaiganes oma võluväega kinni püüda ... vapper Ameerika kauboi ei usu seda ja tulistab nõida, aga nõid on kuulist kiirem ja püüab kuuli kinni ... siis tuleb tugev ja kaval tuul ja puhub nõia suunas imepisikese liivatera, kuid ka selle püüab nõid kinni ... mööda jalutav Juku kuuleb nõia uhkustamist, kõnnib läheloleva järve juurde, kuseb sinna ja ütleb nõiale: „püüa see kinni“ ja jalutab minema. Unenäod hulguvad kuskil meie alateadvuses ringi ja neid on võimatu kinni püüda ... selleks, et seda üldse proovida on vaja väga palju aega ja erinevaid ressursse. Isegi kui me saame unenägude kohta rohkem teada, rahuldab see ainult meie uudishimu ... mitte midagi muud.

Täna öösel tegin unes midagi uut. Nägin, et Eestis möllas keeristorm mis lõpuks jõudis meie majani. Taevas oli must, naised kiljusid ja mehed olid paanikas. Taevas lendasid poolikud majad, katkised autod ja elus inimesed. Torm rebis tükkideks kõik mis ette jäi ja nii ka meie maja ja autod. Minu auto pildus keeristorm mitu korda üle katuse kuni see jõkke pidama jäi. Esimene reaktsioon ... pole hullu ... kasko. Siis meenus, et mul oli kogu foto varustus autos ja lisaks veel mitmed isiklikud asjad mis vett ei kannata. Üsna lootusetu olukord, aga siis tuli kuskilt mõte ... ja ma kerisin une tagasi ... nagu filmi DVD'l ... koos pildiga, liigutasin auto kaugemale ohutusse kohta, panin play ja kõik toimus uuesti, ainult minu auto jäi terveks ... naabrite autod lendasid ikkagi minema :)

Aasta tagasi nägin mustvalgeid unenägusid, peab tunnistama, et see oli päris imelik ... ükskord nägin unes unenägu ja pidin kaks korda üles ärakama ... see oli ka päris kummaline, kuid une tagasi kerimine unes oli kindlasti kõige lahedam asi mida unes teinud olen ... peale lendamise muidugi :)

Viiruki toss (muutmata kujul, pimedas toas välguga)
Read more!

punkt 4.1 ehk force majeure

Kalendri järgi algas laupäeval suvi (kui olete unustanud, siis suvi on aeg ... kui paistab päike ja on soe), lisaks mahtus pika nädalvahetuse sisse võidupüha ja Jaanipäev ... pühad, mida Eestlased nii väga tähistada armastavad. Kui räägitakse Jaanipäevast, siis räägitakse tavaliselt ka ilmast ja mitte sellest kui kaua keegi ilma on olnud, vaid sellest ... kus ja mis aastal Jaanipäeval vihma ei sadanud ja kas tuleval Jaanipäeval keerab taevas kraanid lahti ja kus kandis on võimalik seda vältida. Ilmselgelt on viga minus, kuid ma ei oska isegi väljendada kui palju mind häirib see, et sitt ilm (mida on viimastel aastatel Eestis liiga palju) ... suudab minu tuju ja tegemised ära rikkuda. Ma nõuan, et kuhugi lepingusse pandaks force majeure punkt ... kui minu sünnipäeval, jaanipäeval, pikkadel pühadel jne sajab paduvihma ja rahet vaheldumisi ... siis saan tuusiku soojale maale või rahalise kompensatsiooni ! Ühesõnaga pikad pühad siis.

Kuna meie väikese maja viimane korter osteti lõpuks ära ja uued naabrid kolisid kohe sisse ... tegime meie terrassil Reedel väikese grilli ehk n.ö tutvumisõhtu. Terve aja sadas vihma ja temperatuur õues oli 14 kraadi ... vähe närvi ajas! Kui keegi tuleb mulle suvel sellise ilmaga targutama, et ... pole halba ilma, vaid on halb riietus .... siis ma keeran ta vaiba sisse ja panen otsast põlema! Suvel peab olema soe ... ma ei taha suvel sulevesti kanda!

Putukatel on vihmast ilmselt kama ... arvan, et pigem isegi naudivad vett. Boonusena ka see, et lisaraskus veetilkade kujul seljas on kõva trenn ja kui janu tuleb on vesi käepärast võtta .... et mitte öelda vesi on kukil. Putukate makro pildid tehtud oma aias ... ellise vihmase ilmaga ei viitsi kaugemale minna.

Sushi on toas nagu talleke ... põhiliselt mängib (pahandust ikka teinud ei ole) või magab meie lähedal või peal. Kui välja mängima laseme muutub ta tiigriks (enda arust) ... ta on uskumatult vilgas ja osav noore kassi kohta ... varitseb linde, ronib, jahib mesilasi ja sööb muru.

... öösel söön teid ära ... muhaaaa
Laupäeva hommik algas äikese ja rahega ... temperatuur 10 kraadi ... tuusikut postkastis ei olnud ... vaatasin. Talvel unistasime Anniga sellest, kuidas suvel sööme terrassil hommikusööki, aga see on raskendatud kui rahet silma pillub. Lõunaks siiski taevas selgines ja päike tuli välja ... viimaks sain proovida naabri soetatud batuuti. Kusjuures batuut ei ole väikestele lastele mõeldud ... batuudil hüppamine arendab kordinatsiooni, füüsilist vastupidavust ja batuudil 10 minutit hüplemist võrdub poole tunni jooksuga. Mina olin igatahes 2 minutiga täiesti läbi.

Pealinna ilm tüütas ära ja sõitsime pühapäeval Anniga Eesti teise otsa ... Otepääle. Plaanis oli jalutamine, autoga väike ringreis ja kui vaba aega üle jääb, tahtsin oma lapsepõlve suvekodust pilte teha. Kohale jõudes ootas meid ees 30 minutit päikest .... aga ilmselt võttis vihm sleppi, kuna peale seda üürikest õnne tuli edasi ainult vihma. Juba esmaspäeva hommikul sõitsime koju tagasi. Mõned pildid ikka tegin. *Pildid HDR.

Naabritädi Endla "püss"

Read more!

Kõigile vihma ja kirssidega!

Metsad ja rabad põlevad. Põllumehed joovad suurest masendusest ... sest tänu põuale on kolmandik saagist hävinud. Lopsakast rohelisest vaibast meie maja taga on saanud elutu torkiv hein. Erinevalt meist üritavad naabermajade elanikud iga hinna eest oma murulappi päästa, peale tööd sebivad mööda aeda voolikutega ringi nagu peata tuletõrjujad. Minule tundub, et see on pigem nende enda meelerahuks, sest tulemust näha ei ole. ... „the grass is not always greener on the other side of the fence!“ Tänu paanilisele kastmsiele on vee surve kraanist kadunud. Minule on olulisem hommikul korralik dušš kui naabri kadedus ... ooo, Mark, sul on nii ilus roheline muru ... kõva! Inimesed, lõpetaga joogiveega muru kastmine!

Kui sinu rahapaun sõltub otseselt põllul kasvavast saagist, või omad isiklikku maalappi maja taga, kus kultiveerid erinevaid mahekaubandus saadusi, siis tuleb aeg-ajalt ilmselt ette olukord, kus vaatad üles, pöördud suuremate jõudude poole ja palud, et nad sind vihamaga õnnistaks. Kui eelnev ei käinud sinu kohta, siis olgem ausad ... iga natukese aja tagant on väike sahmakas vett väga tore, kuid üldiselt ei ole suvel vihm väga oodatud külaline. See, et rabad ja metsad põlevad, sellest on kahju, kuid loodus on biljoneid aastaid hakkama saanud ja saab seda ka edaspidi.

Oma sünnipäevapeo planeerisin ka vastavalt hetke põua-olukorrale. Murumängud, ohtralt jahutavat jooki ja õues grillimine. Sünnipäeva peo hommikul ilmusid ei kuskilt välja suured tumedad vihmapilved. Siinkohal palun ausat ülestunnistust ... kes neile minu peo kutse edasi saatis ... ma ei taha kuidagi uskuda, et nad ise lambist kohale oskasid tulla! Igatahes, alguses mõtlesin ... peaasi, et ei saja ... siis, et väga kõvasti ei sajaks ja lõpuks ... aga murule on see ju kasulik ja rabale ja metsad ka põlevad, minu sünnipäev ... tühja sellest!

Sügav kummardus Annile kes minu sünnipäeva ette valmistas, sest ise olin antibiootikumidest veel suhteliselt nõrk ... ainult tolmuimeja vaatamine pani minestama. Appi tõttas ka Nele, kes oli koos Anniga köögitoimkonnas. Ok, me ei saanud heina peal püherdada nagu alguses plaanis oli ja grillima pidin vihmavarjuga, kuid täna on meie muru rohelisem kui naabritel (ilmselt kastsid naabrid üle) ja head sõbrad toovad alati kastanid tuhast välja ... vihmaga või vihmata.

Hommikul läksime Anni ja Nelega Patika laadale (avatud pühapäeviti 11:00 – 15:00). Tegemist on vanakraami laadaga, kus hea õnne korral leiab väga huvitavaid ja lahedaid asju ... mööbel ja muu nänn ... vanasti ka väga hea hinnaga, kuid peale seda kui sõbrad Soomalsed seal oma rahakotiga vehkima hakkasid on hinnad ka pigem huvitavad kui soodsad. Enamus asju vajab kerget kõpitsemist, kuid see ongi asja juures kõige kihvtim ... valget saepuruplaati saab osta Ehitusmarketist. Nele’l ei olnud kindlat soovi, kuid meie otsisime Anniga terrassile lauda. Nagu ütlesin, on nüüd hinnad poole krõbedamad kui varem, kuid saime siiski omale laua ja üsna soodsalt ... kui oleme laua valmis kõpitsenud, siis panen pildi üles.

Laadal ringi uidates komistasin ühe toreda vene tädi otsa, kes ilmselt müüs sõpradega kalal oleva abikaasa tehnikat. Minule jäi silma vene fotoaparaat FED 3 ... käed lõime 300 krooni peale. Ostsin mustvalge filmi sisse ... kuna pildistamisel on vaja kõik manuaalselt seadistada (ava, säri ja fookus) ja olen üsna digipoiss ... lisaks on fotokas 60 aastat vana, siis vaatame mis välja tuleb, sellest projektist ka natuke hiljem, kui esimene film ilmutatud ... põneeeev :) Teine leid oli 1800 midagi aastal meisterdatud pink/laste voodi. See oleks meie terrassile väga hästi sobinud, kuid hind ei sobinud kohe kuidagi mitte ... 5000 krooni.

Part lendas ükspäev hoovi ... julge part oli, midagi pole öelda ... müts maha ... "ema sai" maitses ka väga hästi. Karu, põder ja kotklas võiksid ka aeda lennata, siis osaleksin võib-olla isegi järgmise aasta LOFO fotokonkursil.

Read more!

Still 20 something :)

Mis on see maagiline number ... vanus, kui me enam pikkisilmi ja ärevusega oma sünnipäeva ei oota ... kui vanus on juba pigem meie isiklik tabu kui tähistamist väärt päev, see päev kui jälle saame aasta vanemaks ja pelgalt mõte sellest kisub tükkideks meie lootuse igavesest noorusest. Ilmselt on see inimestel väga erinev, kuid pakun, et see jääb kuhugi 24 ja 30 vahele kui me enam vanemaks saades ei karju ... hurraaa.

Need, kes minu käest veel paar kuud tagasi vanust küsisid, said ilmselt vastuseks kakskümmend kuus. Ma ei tea mis meeltesegaduses ma olin, kuid ma tõsimeeli mõtlesin terve 2007 ja 2008 alguse, et olen 26 aastane. Keegi jälle küsis kui vana ma olen ja vastasin 26, kuid Anni oli ka lähedal ja ütles: "Mis 26, 25 oled" Loomulikult alguses vaidlesin, kuid matemaatika oli minu vastu.

Paar päeva tagasi sain 26 aastaseks, seekord päriselt. Ei saaks öelda, et väga hirmus oli. Sünnipäeva tunnet ei olnud, kuid kuidas saakski olla kui olin valust kõveras ja valuvaigistitest tuim. Sünnipäeva eelsel päeval said tarkusehammas ja purihammas kokku:

Tarkusehammas: Kuule, homme on Margil sünnipäev.
Purihammas: Tean jah, mis see aasta kingime?
Tarkusehammas: Kuulsin, et ige on silmahambale ilgelt sees, sebiks midagi sealt?
Purihammas: Las sööbik ja pisik teevad ka midagi!
Tarkusehammas: Ma räägin nendega, peksavad igemelt põletiku välja või midagi!

Sellise kingituse sain siis tarkuse- ja purihambalt. Aga kirurg leevendas valu ja Anni suutis ikkagi sünnipäeva tunde tekitada, kuigi iga aasta on see tal raskem ;)
---------------------------------------------------------------------------------------
Anni emal oli kooli/hooaja lõpetamine. Usin seltskond naisi, kes valmistavad rahvarõivaid, et need ikka edasi elaksid ja mitte ainult raamatutes ja piltidena. Lõpetamine vabaõhu muuseumis.

Ma ei tea palju inimesi, kes ei salli koeri. Paljud ei võtaks omale koju koera, aga naabri kutsule pai ikka teevad, juhl kui tegemist ei ole 120 kilose kaukaaslasega ... ärge nedele pai tehke, nad arvavad, et su käsi on tikuvõileib. Kassidega on teine lugu, paljudele lihtaslt ei meeldi kassid. Selleks ongi vist kujunenud väljend, kassi- ja koearinimesed ... viimaseid on oluliselt rohkem. Minule meeldivad loomad, linnud, kalad ja satikad in general ... aga koduloomana kindalsti kass. Kasside koha on väga palju negatiivset tagasisidet ... kusevad kinga sisse, kraabivad mööblit, närivad kingi, ründavad jäsemeid ja üldse on ühed paharetid. Kõike seda saab 99% välida, kui võtad omale tõu kassi ja kasvatad teda õigesti, ehk uurid natuke tausta, enne kui uue pereliikme koju tood. Peamine on ikkagi kasvatus. Meie Anniga võtsime omale väikse Vene Sinise plika. Käib oma isiklikus WC's, kraabib ainult oma kraapimispuud ja pole midagi ära lõhkunud ... täielik kukupai. Nimi .... Sushi.

Esimest korda muru niidetud, komposti hunnik ehitatud, lilled istutatud ja terassi suurendamise projekt valmis.

Anni iga-aastane lõpukonsert.

Trikimehed Tallinna lauluväljakul.

Read more!