This is why I'm hot

Nädalavahetus: Jõhvi, vanaisa mustsõstrad ja karusmarjad, kroonika, ehitustööd, sulgpall, üliõpilaste brids, lõke, 2l kihnu marki ja magamata ööd!

Õnneks olen ma noor ja minu tervis peab sellele jamale vastu, aga kui nüüd tagantjärgi mõelda siis ei olnudki see kõige parem mõte, sest tuli meelde, et täna kell 13:30 on mul tööjuurest määratud kohustuslik tervisekontroll ja ma näen välja ja tunnen ennast nagu see tuhahunnik mis meist Kaarli suvilasse maha jäi! Äkki tembeldavad veel töövõimetuks, siis viskab naine välja, sõbrad ei räägi enam ja ema ei vasta telefonile ... apppi, äkki ei läheks täna ... taastuks natuke ... no peseks vähemalt puhtaks ennast? Ahhh savi, kui mingi jama on siis maksan neile!

Aga mis siis juhtus? Alustame sellest, et nii hea on mees olla .. ma ei hakka siin jaurama püsti k****T ja regulaarse kuupuhastuse puudumisest, pigem pean silmas seda, et meie mehed ei pea marju korjama! Juba see on piisav põhjus, et olla mees. No lapsepõlves loomulikult oleme kõik võrdselt orjad, aga ainult sellepärast, et meil ei käi jõud vanavanematest ja vanematest üle. Mäletan ülihästi seda kui ma 16 sain ja ütlesin emale, et nüüd on asjalood sellised .... mina enam marju ei korja ja kõik... finito ... kaputt! Kuna mul oli vist üsna konkreetne ja sihikindel nägu peas ja hiline buberteet on raske haigus siis ema mõtles, et proovib teist tehnikat ja ütles:

Ema: "no hea küll (seisis punasesõstra põõsa juures) korjata ei taha, aga talvel mahla tahate küll juua, eks!"

Selle aja peale oli õde väikse venna seljataha ilmunud, kuna lootis minu võitlusest kasu lõigata, vaikselt sosistades, mina ka, mina ka! Ma arvan, et ema sihtis selle lausega meie südametunnistust ja võin vist öelda, et ta pani täiesti mööda! Aga meie vastasime õega ühest suust:

Mark ja Nele: Ei taha ... hahaaaaaaa!!!

Aga minu kallis Anni ütles kohe, et ma ei pea korjama kui ma ei taha ja ma siis mängisin vanaisa jalutuskepiga golfi ja lugesin statikast ostetud kroonika läbi, isegi reklaamid ja lõpuks leheküljenumbrid ka. See oli siis minu reede õhtu ja pool laupäeva.

Tagasi pealinna jõudes helistasin sõbrad läbi küsisin optsioone. Kenneti poolt pakutud Kino ja bowling tundus liiga sweet sixteen ja Kaarli kutse suvilasse viina jooma minna tundus lihtsalt mehelikum! Teema oli: ehitustööd. Küsisin siis oma naise käest luba ... jah küsisin .. hahaaaa, see peegeldab õrnust ja seda et ma arvestan temaga alati, mitte seda et olen p****y
Anni ainuke tingimus oli see, et me jälle Kaarliga täis peaga retkele* ei lähe ja joome ainult aia sees. Veits nagu karilooma tunne jäi, aga arvestades meie viimast retke Kaarliga, siis oli see asjakohane palve.

Kuna Mark loll ei ole siis ma helistasin iga tunni tagant poistele ja küsisin, kas hakkab juba valmis saama (veranda ehitus) ja kui Kaarel vatas lõpuks jah, siis panin autole hääled sisse ... võtsin poest viina ja .... vist midagi muud ei võtnudki ja panin suvila poole minema.

Minu ajastus oli laitmatu, kuna kohalejõudes pidin ainult paar naela vanadest laudadest välja tõmbama, et õlu välja teenida. Selline sõber olen, kui tahad head sõpra helista 505 22 33
Siis tegime endile sulgpalli väljaku. Minu kõnnak annab kerge vihje, nagu oleks ma Murru vanglast just välja saanud, aga kann on prinkis nagu noorel mustangil! Kui liiga hämar oli, õpetati mulle üliõpilaste bridsi ja seda mängisime lõkke valgel (vana veranda trepp) öö läbi ja pool hommikut ka.

--------------------------------------------------------------
Minu sünnipäeval otsustasime mere äärde retkele mina (mina, Kartz ja lombakas Tõnu). Võtsime palju mahla kaasa, kuna kuskilt lugesin, et peab palju jooma retkel olles! Oma joogivarud andsime Kaarli hoole alla ja Tõnu tassis viina. Juba 10 minuti pärast suu hullult kuivas. Küsisin Kaarli käest juua, tema aga ütles väga rahulolevalt ja pisut isegi uhkelt: "viskasin minema." WHAAAAAAAAAT .... WHY, 3L mahla viskasid lihtsalt minema!!!

Kaarel: Raske oli, ebamugav ka!

Küsisin kuhu sa viskasid? Kaarel osutas näpuga mere poole, kindlalt sinna või küsisin, muutis siis pisut suunda, oled täitsa kindel, muutis veel suunda. Otsingud lõppesid kehvasti, kuna Kaarli sisemine kompass oli rikkis. Nojahh ... liiter viina ja pealevõtuks soolane merevesi ja värske õhk.

Aga no mida sa karjud joodiku peale. Tagasiteel ei saanud me enam omavahel suhelda, kuna keel oli kurgulae külge kleepunud. Aga siis kaotas Kaarel tasakaalu ja kukkus pea ees kuskilt perve pealt alla liiva sisse. Olles kõnevõimetu, ei saanud ma meie karkudega sõbrale ja pisut kainemale teejuhile Tõnule märku anda ja hüppasin sõbrale appi. Seal me siis naersime ... pilt oli aga hääl puudus ja Tõnu hiljem ütles, et kadusime nagu maa alla. Lugu lõppes nii, et me jäime Kaarliga tee äärde magama (vedeliku puudus) ja kui lõpuks mures sõbrad otsima tulid (Tõnu) ei võtnud kumbki enam toru ja meid tassiti metsast välja! Sellest ka Anni mure.

Posted in: on 21 august, 2006 at at 9:32 AM