This is why I'm hot

Mis on see maagiline number ... vanus, kui me enam pikkisilmi ja ärevusega oma sünnipäeva ei oota ... kui vanus on juba pigem meie isiklik tabu kui tähistamist väärt päev, see päev kui jälle saame aasta vanemaks ja pelgalt mõte sellest kisub tükkideks meie lootuse igavesest noorusest. Ilmselt on see inimestel väga erinev, kuid pakun, et see jääb kuhugi 24 ja 30 vahele kui me enam vanemaks saades ei karju ... hurraaa.

Need, kes minu käest veel paar kuud tagasi vanust küsisid, said ilmselt vastuseks kakskümmend kuus. Ma ei tea mis meeltesegaduses ma olin, kuid ma tõsimeeli mõtlesin terve 2007 ja 2008 alguse, et olen 26 aastane. Keegi jälle küsis kui vana ma olen ja vastasin 26, kuid Anni oli ka lähedal ja ütles: "Mis 26, 25 oled" Loomulikult alguses vaidlesin, kuid matemaatika oli minu vastu.

Paar päeva tagasi sain 26 aastaseks, seekord päriselt. Ei saaks öelda, et väga hirmus oli. Sünnipäeva tunnet ei olnud, kuid kuidas saakski olla kui olin valust kõveras ja valuvaigistitest tuim. Sünnipäeva eelsel päeval said tarkusehammas ja purihammas kokku:

Tarkusehammas: Kuule, homme on Margil sünnipäev.
Purihammas: Tean jah, mis see aasta kingime?
Tarkusehammas: Kuulsin, et ige on silmahambale ilgelt sees, sebiks midagi sealt?
Purihammas: Las sööbik ja pisik teevad ka midagi!
Tarkusehammas: Ma räägin nendega, peksavad igemelt põletiku välja või midagi!

Sellise kingituse sain siis tarkuse- ja purihambalt. Aga kirurg leevendas valu ja Anni suutis ikkagi sünnipäeva tunde tekitada, kuigi iga aasta on see tal raskem ;)
---------------------------------------------------------------------------------------
Anni emal oli kooli/hooaja lõpetamine. Usin seltskond naisi, kes valmistavad rahvarõivaid, et need ikka edasi elaksid ja mitte ainult raamatutes ja piltidena. Lõpetamine vabaõhu muuseumis.

Ma ei tea palju inimesi, kes ei salli koeri. Paljud ei võtaks omale koju koera, aga naabri kutsule pai ikka teevad, juhl kui tegemist ei ole 120 kilose kaukaaslasega ... ärge nedele pai tehke, nad arvavad, et su käsi on tikuvõileib. Kassidega on teine lugu, paljudele lihtaslt ei meeldi kassid. Selleks ongi vist kujunenud väljend, kassi- ja koearinimesed ... viimaseid on oluliselt rohkem. Minule meeldivad loomad, linnud, kalad ja satikad in general ... aga koduloomana kindalsti kass. Kasside koha on väga palju negatiivset tagasisidet ... kusevad kinga sisse, kraabivad mööblit, närivad kingi, ründavad jäsemeid ja üldse on ühed paharetid. Kõike seda saab 99% välida, kui võtad omale tõu kassi ja kasvatad teda õigesti, ehk uurid natuke tausta, enne kui uue pereliikme koju tood. Peamine on ikkagi kasvatus. Meie Anniga võtsime omale väikse Vene Sinise plika. Käib oma isiklikus WC's, kraabib ainult oma kraapimispuud ja pole midagi ära lõhkunud ... täielik kukupai. Nimi .... Sushi.

Esimest korda muru niidetud, komposti hunnik ehitatud, lilled istutatud ja terassi suurendamise projekt valmis.

Anni iga-aastane lõpukonsert.

Trikimehed Tallinna lauluväljakul.

Posted in: Klõps-klõps, Poisiklutt pajatab on 12 juuni, 2008 at at 9:33 PM