This is why I'm hot

Bloggimise buum on läbi ... vaikus! Kõrghetkel oli mul „sõbrad jutustajad“ all üheksa väga aktiivset „jutustajat“. Täna on alles jäänud kolm, kellest üks kirjutab paar rida iga nädal, teine kribab heal juhul korra kuus ja viimane ... oli jutukas, aga nüüd ... vaikus. Olgem ausad, ka mina kirjutan oluliselt vähem kui varem, kuid see tuleneb eelkõige ajanappusest ja sellest vastikust hallist talvest.

Aktiivsed on need blogid, mis eksisteerivad juba pikka aega ja ilmselt ei kao ka nii pea kuhugi. Aga need mis on ära kadunud või kinni pandud. Nendest meeldis kõige rohkem „kodune psühholoog“ tüüpi blogid. Tehti omale sekundiga konto. Nii valmis, mis nüüd! Peaks kirjutama midagi. Kunagi ju koolis kirjutasin päris palju asju. Päeva, kuni paari nädalaga räägiti kõik südamelt ära mis aastatega sisse oli kogunenud ... ehk lihtsalt oksendati oma banaalsed ideed ja frustratsiooni tekitavad teemad välja ja siis nagu polnudki enam midagi öelda. Palju õnne ... you’re cured :) Mina kirjutan ikka vaikselt edasi, kuid soovitan siin vaatamas käia kord nädalas. For now!

Reedel oli meie tööka kollektiivi väiksel grupil eesmärk. Ajurünnak. Teemad: struktuur, visioon ja missioon, struktuuriüksuste eesmärgid ja väärtused. Kell neli tuli kõrvadest tossu, ninast tilkus vett ja seal kus enne oli aju, oli nüüd sidrun ja sealt enam mahla välja ei pigistanud. Kuna koosoleku tulemus oli rohkem kui rahuldav, kutsusime kõik meile külla tähistama.

Kuna ma reedel e-maile ei lugenud, siis ei teadnud ma ka seda, et meie kokkulepitud rabaretk toimus üsna vara ehk matkakaaslased olid kell 12:00 meil uksetaga ja valmis. Mina pikutasin teleka ees ja Anni magas. Annit me ei saanudki üles, kuid minu sai käima Saku kullaga. Kui mu maksal oleksid käed, siis ta roniks mööda söögitoru üles ja kägistaks kõri ära. Laupäeval käisime rabamatkal. Kus rabas me käisime? Ma ei mäleta! Matk kokku 3h!

Koju jõudes kokkasime ka. Menüü: Piprapihv ja veini ... palju!

G-punkti otsides võib täiesti rappa minna!