This is why I'm hot

Vaatasin järjekordset saadet unenägudest. Saate lühikokkuvõte: tänu über-tarkadele teadlastele, suurele-suurele hulgale rahale, aastatepikkusele uurimistöödele, nüüd ilmselt oluliselt rumalamatele vabatahtlikele (kelle aju elektriga „ergutati“) ja mitmele toonorajule mida lahati, võime täna väga täpselt näidata milline aju osa meie unenägusid genereerib ... jeeeefuckinghuuuu. Selle hunniku raha, teadlaste IQ ja meeletud töötunnid oleks võinud suunata hoopis vähiravimi uuringutesse või AIDSI ravimi leiutamise ponnistustesse. Uurimustöö eesmärk oligi välja selgitada kust kohast unenäod ajust pärinevad, midagi muud teadlased ei oodanud ja ka ei saavutanud. Nüüd teame milline aju osa TÄPSELT unenägusid genereerib ja see on tähtis läbimurre. Umbes sama tähtis on lapsevanematele teadmine, et nende kahe aastane laps avastas mis NUPUST telekas käima käib. Parim osa on see, et mõlema avastamsieks kulus asjaosalistel sama palju aega.

Unenäod on olnud ja on edaspidi teadlaste jaoks väga huvitav ja müstiline nähtus, aga see on juba ilmselge, et unenägusid on väga raske, et mitte öelda võimatu uurida. Sellega tuleb meelde lasteaias räägitud lugu ... kus nõid uhkusab, et tema on kõikvõimas ja suudab midaiganes oma võluväega kinni püüda ... vapper Ameerika kauboi ei usu seda ja tulistab nõida, aga nõid on kuulist kiirem ja püüab kuuli kinni ... siis tuleb tugev ja kaval tuul ja puhub nõia suunas imepisikese liivatera, kuid ka selle püüab nõid kinni ... mööda jalutav Juku kuuleb nõia uhkustamist, kõnnib läheloleva järve juurde, kuseb sinna ja ütleb nõiale: „püüa see kinni“ ja jalutab minema. Unenäod hulguvad kuskil meie alateadvuses ringi ja neid on võimatu kinni püüda ... selleks, et seda üldse proovida on vaja väga palju aega ja erinevaid ressursse. Isegi kui me saame unenägude kohta rohkem teada, rahuldab see ainult meie uudishimu ... mitte midagi muud.

Täna öösel tegin unes midagi uut. Nägin, et Eestis möllas keeristorm mis lõpuks jõudis meie majani. Taevas oli must, naised kiljusid ja mehed olid paanikas. Taevas lendasid poolikud majad, katkised autod ja elus inimesed. Torm rebis tükkideks kõik mis ette jäi ja nii ka meie maja ja autod. Minu auto pildus keeristorm mitu korda üle katuse kuni see jõkke pidama jäi. Esimene reaktsioon ... pole hullu ... kasko. Siis meenus, et mul oli kogu foto varustus autos ja lisaks veel mitmed isiklikud asjad mis vett ei kannata. Üsna lootusetu olukord, aga siis tuli kuskilt mõte ... ja ma kerisin une tagasi ... nagu filmi DVD'l ... koos pildiga, liigutasin auto kaugemale ohutusse kohta, panin play ja kõik toimus uuesti, ainult minu auto jäi terveks ... naabrite autod lendasid ikkagi minema :)

Aasta tagasi nägin mustvalgeid unenägusid, peab tunnistama, et see oli päris imelik ... ükskord nägin unes unenägu ja pidin kaks korda üles ärakama ... see oli ka päris kummaline, kuid une tagasi kerimine unes oli kindlasti kõige lahedam asi mida unes teinud olen ... peale lendamise muidugi :)

Viiruki toss (muutmata kujul, pimedas toas välguga)

Posted in: Klõps-klõps, Poisiklutt pajatab on 30 juuni, 2008 at at 11:44 PM