The End

Tere,

Väike juubel või nii. Nädalavahetusel tegin oma digipeegliga 30 000’nda klõpsu. Seda numbrit on üsna lihtne jälgida tegelikult. Minu fotokas suudab numbreid lugeda ainult 9999’ni, siis ütleb you're tha man ja alustab jälle otsast peale ... 0001. Olen tõsisemalt pildistanud kolm aastat ehk teen aastas ~10 000 pilti, mis on 28,2 pilti päevas ... not bad. Otsustasin juubelit tähistada 100 lemmik foto ilmutamisega ja kleebin fotod ka albumisse. Foto arvuti ekraanil võib olla ilus, kuid sellel ei väärtust ... sama foto paberil on esiteks palju ilusam ja tal on füüsiline väärtus ... ei koosne bittidest ja battidest vaid seda saab füüsiliselt käes hoida. Kavatsen edaspidi kõik parimad + reisi fotod ilmutada.

Blogiga on nüüd ühel pool. Kunagi kirjutasin, et tavalisest blogist saab pigem pildi ja jutu blogi ja nüüd on ka see aeg läbi. Plaanis on teha fotoblogi. Lähedastele avaldan uue fotoblogi aadressi peagi. Tänan lugejaid, kaasaelajaid ja kõige rohkem oma 3 fänni, kes alati viitsisid oma arvamust avaldada.

Teie poisiklutt
. Read more!

Puhkus

Eesti kevad on pea alati olnud suviselt lämbe, suvi põrgulikult kuum, sügis romantiliselt palav ja talv valge, kuid üllatavalt soe. Eestlastel on eelis valida 4’ja ideaalselt eristuva aastaaja vahel, aga siiski enamus meist lunastab oma 28 päeva tingimusteta „vabadust” just suvel. Miks? Põhjamaalastena vajame päikest mis sulataks üles meie jääkülma olemuse … vajame soojust, et tuua esile meie sõbralik loomus ja "kuum" temperament. Mida päikesepaistelisem on päev, seda rõõmsam on meie meel ja mida soojem on ilm, seda päikesepaistelisem on tuju. Kahjuks on viimastel ajal Maarjamaa kliima alt vedanud … talv on märg, jõulud mustad … juuli vihmane ja suveõhtud jahedad.

Kui soovid päikesepaistelist puhkust ja sulle ei meeldi sellega riskida … mis on väga ok, siis lennuta oma tühi Skandinaavia aku soojale maale … Egiptus, Türgi, Hispaania, Itaalia ja Horvaatia … alati ootavad sind ja lae põletava päikese all akud uuesti täis. Teine võimalus on loota parimat, usaldada Eesti sünoptikuid ja planeerida siiski puhkus oma lemmik „mandril” ehk Eestis.

Otsustasin see aasta puhkusega riskida. Panin panuse Eestile. Ei ostnud tuusikut soojale maale nagu tavaliselt. „See aasta tuleb raudselt ilus august ütlesin endale (ilmatargad lubasid) ja ma ei lenda kuhugi … na**ui! „Anni, teeme päikesepaistelisele Eestile ringi peale?” Anni oli nõus. Augustis puhkame, ja teeme vähemalt väikese ringi soojale Eestile peale!

Kui nüüd tagant järgi mõelda, siis ei panustanud ma just kõige paremini. Samas ei ole enda peale ka väga pahane, kuna ma ei pannud puhkuse ajaga puusse, vaid terve suvi on olnud … lack of a better word … fucking terrible … ehk pakist puudusid ässad ja poisid!

Kogu selle … hea-ilm … sitt-illm … „halamise” peale avastasin, et on midagi … midagi, mis on olulisem, kui viis aastat järjest 24/7 päikesepaistet Eestis. Oluline ei ole see, mis meie tuju mõjutab … vaid see, mis tujuga me oleme ja kuidas me ise seda mõjutame. Olen Eesti ilmast üle :)

Kaks nädalat puhkust ja 3 päikesepaistelist päeva: Tätte lood, Öö korona, hippid, retk ja ööbimine Muraste rannas, pesapalli akadeemia, 3xgrill, lillede tuvastamine, harilik Eesti heinasiga, mõned magamata ööd ja paar kasti õlut, levist väljas ja hakkliha kaste, Pärnu ja ... palun teie dokumendid noormees, mõned kontsertid, flamenco ja Feria, Kiri sõbrale ja viis rulli liivapaberit, uus laud ja Enrikode maja.


Mõned pildid puhkusest (viimane pilt Annist ei ole minu pildistatud ja Fotograafi nime ei tea):

* Öö korona käib nii, et monteerid väikese taskulambi korona kii külge. Meil oli käepärast kaevuri lamp ehk kükloop.


"Jaurame Jaaniga" kontsert

Öö korona (säri 30 sek)

"Retk"

Anni isa maal

Feria (Ei ole minu pildid)

Read more!

Lühike sõprus

Kuna töö iseloom lubab, siis mõtlesin, et olen ilgelt kaval ja venitan puhkusele minemisega nii kaua kuni ilmad ilusaks lähevad. Ei saa ju olla ometi nii, päike on terve suve pilve taga peidus, vihma kogu aeg lahistab ja õhtud jäävadki jahedaks. Pealegi lubati sooja augustit. Tuleb välja, et saab ikka küll. Juuli't on järgi veel kõigest 3 päeva ja ma ei viitsi enam sooja ilma oodata. Aafrika lapsed ootavad ka detsembris lund ja jõuluvana, aga tuleb hoopis nälg ja HIV viirus. Lootus sureb viimasena. Pealegi mu mõistus raiub, et vajan puhkust. Puhkuse all, ei pea ma hetkel silmas päikese ja palmi alla peesitamist ... oh ei ... piisab sellest, kui ma ei pea lugema ühtegi töö meili, ei saa ühtegi tööalast kõnet ja veel parem kui ei näeks ühtegi töökaaslast ka ... Anni on loomulikult erand. Vott see oleks hea puhkus, sitta sellest ilmast.

Nädalavahetusel oli erakordselt suvine ilm. Mul oli ilgelt palav, higistasin nagu pingviin kõrbes, kuid ei vingunud ... ilmselt ei vinguks ma hetkel ka ahjus palavuse üle. Võtan see aasta iga palava ilma suure rõõmuga vastu.

Tegime Anniga diili. Käime igal õhtul mere ääres jalutamas. Värske õhk ja vähem telekat. Laupäeval sattusime päikeseloojangu ajal. Nelel on õigus, Eestis on väga ilusad päikeseloojangud, tihti on kogu taevas roosa või oraanž.

Anni võttis päikest, mina lugesin võrkkiiges ajakirja ja jahutasin ennast külma õllega ... rahu ja vaikus ... isegi linnud ei laulnud, vaid olid vilus vait, kui järsku hakkas terrassi all ilge madin. Olin jumala kindel, et naabri Clif ja Sushi läksid kaklema ja kuna Sushi on poole väiksem olin kergelt paanikas (ühe korra sai peksa juba ja teisel korral viskas Clif Sushi kraavi). Anni vaatas terrassi alla ja ütles: " Mark, see on hiir ... Sushi ajab teda taga". Tund aega mängisid ... mõlemal oli lõbus ... puhkasid aeg-ajalt koos nagu vanad sõbrad (hiir mängis surnut), kuid hiir ei olnud vist oma noorimas eas ... sai infarkti ... Sushil oli ka kahju, et uus sõber nii kähku ära suri.

Apuaaaa!


Puhkepaus

Read more!

TRA kes see ümiseb!

Olin paar nädalat tagasi kodus haige. Esimene päev on fine ... nagu puhkus ... ainult kodust välja ei saa (tohi) minna. Teine päev on ka nagu puhkus .... väga igav puhkus, kuid siiski puhkus, aga hakkab vaikselt häirima see, et välja ei tohi minna. Kolmas päev on pigem juba nagu karistus, mõistus hakkab igavusest ära minema ja kodus passimine muutub talumatuks. Telekat ei taha kolmandal päeval absoluutselt enam vaadata ja raamatut lugeda ei saa, sest silmad ei fokusseeri tähti ära.

Ma ei saa Sushist aru, kuidas tema hulluks ei lähe ... on ju päevad läbi üksinda kodus kui meie tööl käime. Kalad hoiavad ka suht omaette ja ei kaasa Sushit mängudesse. Eks ta paneb ikka segast ka. Nüüd nägin mis ta kodus teeb kui meid ei ole. Lõbustab ennast kõige kummalisemate asjadega. Neljandal päeval mängisime juba samu mänge.

1 pilt: "vihma jälg" - Veetilgad peeglil, taustaks taevas.
2 pilt: "cool" Kaarli käsi (suitsetamine kahjustab tervist).

Nädal aega kodus passida ei ole tegelikult üldse lihtne. Kuna ma enam lihtsalt ei suutnud, otsustasin oma vaimset tervist simas pidades reedel Kaarliga Murastesse sõita. Meeletult ilus koht. Kaarel niitis muru, Heldi toimetas omi asju ja mina chillisin niisama ehk vaatasin kuidas pererahvas tööd teeb (arst ei lubanud mul eriti rapsida). See oli muigugi kõva, et Kaarel vaese mehe piljardi ehk korona kuurist üles leidis ... see sisustas meil praktiliselt terve õhtu. Viimati mängisin seda ilmselt 10 -15 aastat tagasi.

Õhtul läksime valju tümaka peale simmani otsima, kuid sattusime hoopis täiesti võõra inimese soolaleiva peole. Tuli välja, et neil oli bänd ja puha, kuid pulk läks katki ja ei saanud enam edasi mängida. Kaarel küsis, et kas trummipulk ... aga selgus, et võimul on ka mingi pulk sees ja see läks katki. Väga sõbralik peremees oli ... arvestades, et meie ässitamise ... anna gaasi, gaasi, veel gaaasi ... peale läks ta mootorrattal midagi nässu ja mitu liitrit rohelist vedelikku jooksis garaaši põrandale. Meile pakuti süüa ja juua, Kaarel rääkis mingi suure mehega juttu, aga mul hakkas vaikselt igav ... kuna tegemist oli rahvakeeli n.ö „karvastega“ ... ei leidnud ma seltskonnaga ühist keelt. Jõin seal siis viina, minding my own business ... kui järsku suur mees habemega üle laua karmi häälega lajatas: „TÜRA, kes see ümiseb?“ Kõik vaatasid minu otsa, ma kunagi tavaliselt ei ümise, kuid seekord oli erand. Oli aeg vaikselt minema hakata :)

Anni leidis Terrassilt mega suure ämbliku. Mina vähemalt Eestis ei ole nii suurt ämblikku varem näinud. Ajasin teda siis tunde aias taga ja üritasin pildistada. Selle tagaajamise käigus leidsin veel igasugu satikaid. Emal oli õigus, peaks hakkama neid kuidagi määrama ka ... muidu ongi piltide nimed, sarvik, triibu ja ämbu. Varsti lähen puhkama. Nädal aega kavatsen sõpradega niisama jaurata ja teise nädala veedame Anniga Eestis ringi rännates.

Read more!

Rewind

Vaatasin järjekordset saadet unenägudest. Saate lühikokkuvõte: tänu über-tarkadele teadlastele, suurele-suurele hulgale rahale, aastatepikkusele uurimistöödele, nüüd ilmselt oluliselt rumalamatele vabatahtlikele (kelle aju elektriga „ergutati“) ja mitmele toonorajule mida lahati, võime täna väga täpselt näidata milline aju osa meie unenägusid genereerib ... jeeeefuckinghuuuu. Selle hunniku raha, teadlaste IQ ja meeletud töötunnid oleks võinud suunata hoopis vähiravimi uuringutesse või AIDSI ravimi leiutamise ponnistustesse. Uurimustöö eesmärk oligi välja selgitada kust kohast unenäod ajust pärinevad, midagi muud teadlased ei oodanud ja ka ei saavutanud. Nüüd teame milline aju osa TÄPSELT unenägusid genereerib ja see on tähtis läbimurre. Umbes sama tähtis on lapsevanematele teadmine, et nende kahe aastane laps avastas mis NUPUST telekas käima käib. Parim osa on see, et mõlema avastamsieks kulus asjaosalistel sama palju aega.

Unenäod on olnud ja on edaspidi teadlaste jaoks väga huvitav ja müstiline nähtus, aga see on juba ilmselge, et unenägusid on väga raske, et mitte öelda võimatu uurida. Sellega tuleb meelde lasteaias räägitud lugu ... kus nõid uhkusab, et tema on kõikvõimas ja suudab midaiganes oma võluväega kinni püüda ... vapper Ameerika kauboi ei usu seda ja tulistab nõida, aga nõid on kuulist kiirem ja püüab kuuli kinni ... siis tuleb tugev ja kaval tuul ja puhub nõia suunas imepisikese liivatera, kuid ka selle püüab nõid kinni ... mööda jalutav Juku kuuleb nõia uhkustamist, kõnnib läheloleva järve juurde, kuseb sinna ja ütleb nõiale: „püüa see kinni“ ja jalutab minema. Unenäod hulguvad kuskil meie alateadvuses ringi ja neid on võimatu kinni püüda ... selleks, et seda üldse proovida on vaja väga palju aega ja erinevaid ressursse. Isegi kui me saame unenägude kohta rohkem teada, rahuldab see ainult meie uudishimu ... mitte midagi muud.

Täna öösel tegin unes midagi uut. Nägin, et Eestis möllas keeristorm mis lõpuks jõudis meie majani. Taevas oli must, naised kiljusid ja mehed olid paanikas. Taevas lendasid poolikud majad, katkised autod ja elus inimesed. Torm rebis tükkideks kõik mis ette jäi ja nii ka meie maja ja autod. Minu auto pildus keeristorm mitu korda üle katuse kuni see jõkke pidama jäi. Esimene reaktsioon ... pole hullu ... kasko. Siis meenus, et mul oli kogu foto varustus autos ja lisaks veel mitmed isiklikud asjad mis vett ei kannata. Üsna lootusetu olukord, aga siis tuli kuskilt mõte ... ja ma kerisin une tagasi ... nagu filmi DVD'l ... koos pildiga, liigutasin auto kaugemale ohutusse kohta, panin play ja kõik toimus uuesti, ainult minu auto jäi terveks ... naabrite autod lendasid ikkagi minema :)

Aasta tagasi nägin mustvalgeid unenägusid, peab tunnistama, et see oli päris imelik ... ükskord nägin unes unenägu ja pidin kaks korda üles ärakama ... see oli ka päris kummaline, kuid une tagasi kerimine unes oli kindlasti kõige lahedam asi mida unes teinud olen ... peale lendamise muidugi :)

Viiruki toss (muutmata kujul, pimedas toas välguga)
Read more!