Aga nii ongi, et ...

... üks pilt pajatab rohkem kui sorav jutt ja seekord jutustavad minu tegemistest pildid. Ühe asja pean siiski täpsustama, et te ise liiga palju peas juurde ei jutustaks ja enne kui telefoni haarad ja politseisse helistad, siis esimesel pildid on tegu küpsetuspulbriga. Tegmist on ennetuskampaania reklaamiga ... „Sina ei tõmba narkot, narko tõmbab sind“ ... ja see toimus Coverlandi „Valge“ stiilipeol.

Ega ei olegi eriti midagi asjalikku teinud. Pildistanud, grillinud ja chillinud ja veini joonud. Vaata pilte!

Anni, Tiia ja Anetega Baby Back'is ja pärast väike grill Kaarliga.

See nädalavahetus reedel 25.04.
.
Hommikul kell 6:00 pildistatud.
.
Laupäev 26.04
Read more!

Koškad

Naabritel on kaks väga lahedat kassi ... Vene sinine ja Pärslane. Vene sinine on selline pigem eraklik kütt ja hoiab võõrastest eemale. Mina näen harva ainult tema varju, aga perenaisele toob öösel juustese hiiri, sisalikke ja isegi linnu on paar korda kätte saanud.

Minule kui naabrile meeldib Pärslane rohkem. Osav kütt ta ei ole, suvel mängib liblikatega ... mitte ei küti neid, mängib nendega ... sa said ikka valesti aru, liblikad on ta sõbrad. Suht hipi kass on, keegi on unustanud talle öelda ... The Sixties are over ... Chica! Minule meeldib ta hoopis sellepärast, et kui perenaine ta närvi ajab, siis käib Roos meie juures hängimas ... nurrub ja laseb paitada ... väga chill kass!
.

Roos ... kus su liblikast sõbrad on!
Read more!

Kasvuruum

Kui mu jalanumber oli veel sama suur kui väikest kasvu täiskasvanud naisel ehk 37 .... siis kulusid jalanõud jalas nagu vesi kõrbes ... silmapilkselt! Jalanõusid õues trööpamiseks oli kahte sorti, vähemalt mina liigitasin neid nii ... ketsid ronimiseks ja tennised jooksmiseks. Mõlemaid sai Nõmme turult ... tennised maksid 25 krooni ja ketsid 45 krooni ... Nike? ... mis see on, Adidas?... unista aga ... made in China ja uhket silti ei olnudki!

Uute ketside muretsemise peamiseks põhjuseks oli Hiina "kvaliteet", aga kuna jalanumber ei saanud igavesti jääda samaks mis Tuhkatriinul, siis aeg-ajalt kasvasin lihtsalt vanadest jalavarjudest välja. Jälle pidin emalt 25 krooni nuruma, 23 bussiga Nõmme turule sõitma ja uued „tossud“ jalas nagu naksti.

Vähemalt jalanõudega neid muresid enam ei ole, kuna Hiina kvaliteedi asemel on Itaalia nahk ja viimased 7 aastat on mu jalanumber olnud 42. Välja kasvame asjadest aga ikka. Kui ma kaks aastata tagasi omale fotoka ostsin ei uskunud, et mu Pentax *Ist DL nii kiiresti varbast pigistama hakkab ja ema käest 25 krooni nurumine mind ilmselt hädast välja ei oleks päästnud.

Õde pakkus välja lahenduse. Ostab mu väga korralikult hoitud väikseks jäänud *Ist DL’i mõistliku summa eest ära ja mina saan selle raha investeerida uue ostmiseks. Ükskõik kuidas vaatad, siis oli see win-win-win-win olukord, kuna meie Nele’ga saime mõlemad omale uued (uus on siin kontekstis suhteline) kasvuruumiga fotokad ja fotokad said omale head ja hoolsad uued omanikud. Igatahes on mul nüüd uus kets ... või pigem ikka Nike treeningtoss nimega ... K20D ... ja parem oleks kui mu fotojalg rohkem lähiajal ei kasvaks.

Esimesed pildid K20D'ga:

Pilt tehtud statiivi pealt, säri 30 sekundit ja valguseks taskulamp (pildile klikkides avaneb suurem versioon)

See kord vedas ... olime jala, tavaliselt käime autoga metsas jalutamas.
.

Laupäeval käisime Anniga retkel, ehk naabruskonda uurimas

Read more!

Suhkrusai on parem kui soolaleib!

Kas keegi teab miks soolaleivapidu korraldatakse, kust on see traditsioon algselt pärit ja miks just sool ja leib? Netist ma selle kohta igatahes ei leidnud muffigi. Niipalju kui mina aru olen saanud, siis on sellele kaks pointi. Üks on oma uus kodu kõikidele sõpradele, tuttavatele ja sugulastele ära näidata ja samas saab ka kingitusi ... kuigi viimane pole nii oluline, sest olen kuulnud, et traditsiooni jälgides peaksid külalised ilmuma kohale käes ainult sool ja leib. Samas on ka see näitamise pool suht kahtlane, sest kuna peole kutsutakse just sõpru, sugulasi jne, siis enivei satuvad lähedased inimesed vähemalt aasta jooksul ju külla. Äkki on seal mingi õnnistamise point, kuid samas mis on selles õnnist kui kogu su korteri parkett kleepub peale pidu punaveinist, tualettruumi seintel on küünlarasv ja 24’st veinipokaalist on järgi kaks. Ja see koristamine, see on ju lausa karistus ... mille eest! Ühesõnaga mis traditsioon see selline on ja kust kurat ta tuli!

Reedel oli meil soolaleivapidu töökaaslastele ja üldse kogu nädalavahetusel sähmis meie juurest läbi kokku ~35 inimest. Mis puutub reedel toimunud üritusse, siis meil Anniga polnud selle peo planeerimisega suurt midagi pistmist, kuna nimesid nimetamata tegid kaks väga tubli kolleegi meie eest kogu töö ära. Kui ma ütlen kogu töö, siis ma mõtlen alates menüü koostamisest, toorainete ostmisest ja ka kokkamisest. Koristada lubasid ka, aga see oleks juba liig olnud! Seda tegime ikka ise!

Kogu ettevalmistus algas reedel 12:00 kui Anastasia ja Artjom (nimed muudetud) Stockmanni süüa ostma läksid. Mitu-mitu tundi raju (kahjuks tühja kõhuga) shoppamist ja kell 15:00 olid nad meil maja ees nagu eeskujulikud pioneerid. Ära kunagi, rõhutan kunagi shoppa toitu tühja kõhuga, eriti 25’le inimesele. Miks? Sest peale pidu selgub, et ostsid süüa hoopis 50’le inimesele, selleks! Menüü oli aukartustäratav. Kuna kingituseks saime grilli ja mõned potid pannid, siis pearoog: tuunikala, lamba sisefilee ja part (kõik grillil) ja sinna juurde igasugust gurmee nipet-näpet.

See oli ilmselt viimane pidu meie juures kus on üle 10 inimese (siseruumides) ja kus pakutakse kanget alkoholi. Viimane kord jäime ilma linnupesast, aga seekord. Seekord nühkis keegi makaak oma tagumikuga seina peale jutid (teatavalt on teksapükste tagumiku peal alumiiniumist või vasest needid, mis jätavad suurepärased jäljed valge seina peale), maa ujus veinist, üks Toivo lukustas ennast vannituppa kinni, pani küünlad põlema ja ajas siis põlenud rasva vannitoa seinale. Koristamisele läks aega 7,5 inimtundi ja nõudepesumasin pesi 9 korda nõusid. Seinad saime õnneks puhtaks (siinkohal pean reklaamima imevahendit Super 10’e). Tegelikult oli meil väga tore ja töökaaslased on meil väga lahedad, aga lihtsalt ei taha oma kodus selliseid üritusi enam korraldada. Ja alati on ju see üks Toivo, kes sigadusi teeb :)

Kuna toitu jäi tööstuslikes kogustes üle, siis laupäeval kutsusin appi sööma Kenzo, Kartzi ja Marilini koos sõbrannaga ja pühapäeval käisid Anni sugulased külas. Toit sai otsa alles esmaspäeval ja seda ka tänu sellele, et viisime kõik tööle.
.
Kingitus (grill) tuli muide koos lihaga ...

selleks olid: tuna, lamba sisefilee, part ja lisandid ...

ja koos kokaga (jäi kaadrist välja)!

Eliisa, vaata ... siin klaasis ongi igavese nooruse eliksiir!

Kes ütles, et taskulambiga pole ilus näkku näidata! (lainurk 10mm)
Read more!

Muna ausse!

Nüüd tundub see juba väga kaua aega tagasi kui ma koos isa, ema ja õega Energia tänaval elasin. See oli siis, kui ma veel vanemate käest taskuraha pommisin, madratsi alla tikke peitsin ja õega maid jagasin. Üks maade jagamise ehk kaklemise põhjuseid oli ka söök. Nii palju kui ma mäletan, oli meie külmkapp kogu aeg head ja paremat täis. Ikaldust ei olnud kunagi. Poes käis põhiliselt isa ja koju tassitud tooraine tegi väga meisterlikult söögiks ema. Jama tuli siis kui isa ostis midagi täpselt neli, neli Dallase saia, neli Kingis jäätist, neli kohukest, neli jogurtit jne (alati kõigile üks) ja mina siis silmad kinni ... ehk teadlikult Nele oma ka ära sõin. Selle eest võis vabalt kolakat saada, kuid enamus juhtudel piirdus õde siiski suulise noomitusega ... tegi ju ise ka vahest nii.
.
Aga samas asjad mis meil nui neljaks alati külmkapis olemas olid ... piim, keefir, Taluvõi, kama, moos, juust, ketsup ja munad. Munad olid alati! Üldse oli meie söögilaud väga Eestipärane. Loomulikult kaubanduse „survel“ integreeris ema meie menüüsse ka popimaid sööke, nagu erinevad pastad, hiina köök, kalaroad jne ... kuid need olid ikka pigem pühapäeviti. Nädala sees head Eesti tervislikud toidud. Nädalavahetusel tegi isa hommikul omletti või ema pannkooke. Päris tihti keetsime niisama muna. Mõnikord ostis isa vutimune ... ise alati kordas ... üks vutimuna on sama mis kolm kanamuna. Ma ei teagi kas see on tõsi või mida see täpselt tähendas. Ma igaks juhuks üle kolme vutimuna ei söönud, sest 12 kanamuna on päris hull kogus mune. Kui tulin koolist ja midagi muud süüa polnud, praadisin või keetsin paar muna.

Margi 5 minuti keedu muna retsept. Mulle meeldib täpselt 5 minuti keedumuna. Siis kui muna rebu on natuke toores seest. Mulle meeldib see, kui kokk on muna korralikult ära ehmatanud, mitte et muna kogeleks või midagi, aga et koor tuleks praktiliselt ühes tükis ära, sest kui pean muna küljest koore tükke nokkima koos munalihaga, siis kaob muna esteetiline välimus ja pool mõnu on rikutud. Kui muna koor on ilusti ära tulnud, siis ma saan muna katsudes kohe aru, kas muna on seest parajalt toores või ei ole. Kui muna on parajalt toores, teen ma endale kiluvõileiva. Või peab olema Taluvõi ja seda peab olema täpselt paras kiht ... 1,5 mm. Kilu fileed ... 3 tk! Kui kõik eelnev on nii nagu kirjeldatud, võtan külmikust majoneesi ja kapist natuke peensoola. Nüüd parim osa! Võtan muna kätte, majoneesi peale, raputan natuke soola ja siis hammustan muna ja mälun ... siis hammustan kohe kilu leiba peale ja jälle mälun. Kõrvale, kõrvale joon musta teed sidruniga. See kõik on nii hea, et kahe haukamise vahel ütlen: "mine persse kui hea" ausalt ütlen ja seda ma ei ütle isegi sushit süües. Üks parimaid asju maailmas ... keedumuna! Ilastasid natuke laua peale jah ... ?

Mingi hetk sai aga lõbu läbi, tuli tööle minna, kolisin vanemate pesast välja ja külmkapi sisu eest pidin ka ise vastutama. Mingi aeg oli külmkapi sisu väga sarnane sellele mis Energias ... v.ä kama, sest kama on lihtsalt rõve ... aga jah, sarnane ... ilmselt harjumusest. Aga kaubandus muutus järjest mitmekesisemaks ja samas taipasin, et nüüd võin ju osta seda mida mina tahan ja mitte ainult neli :) Täna rääkisime Nelega just samal teemal ja võrdluseks on meie külmkapis alati: mozzarella, parmesan, päikesekuivatatud tomatid, mõned erinevad sordid tomati pastat ja pliidi kõrval oliivõli ja balsamico ... ja minu nimi on hoopis Don Pavesio. Iga teine teeb kodus pastat. Muide kui sa keedad makarone ja paned sinna peale juustu, siis selle nimi on tegelikult „macaroni and cheese“ ... aga ok ... see selleks :) Väga ok on katsetada erinevaid maailmakööke ja seda teha veel koos sõpradega, kuid ärme unusta Eesti kööki ... ärme unusta MUNA. Mulle tundub, et meie generatsioon on viimane, kes teeb kodus hakklihakastet ja ahjukartuleid. Anni õnneks tunneb Eesti kööki ja seda tänu oma emale. Mina ja Nele tunneme ka ja tänu oma vanematele.
.
Just olid lihavõtted, saime ema juures kokku ja värvisime mune nagu alati. Ema paneb kirurgi lina lauale ja ilusate munade saladus on riidevärvid. Ülikõva traditsioon. Riidevärvidega värvimise pluss on see, et sa ei tea kunagi millised täpselt tulevad. Nele tahtis see aasta punased munad teha aga ajas sinise ja punase värvi segamini :) Mune keedame 12 minutit ja siis arutame lahti. Lapsed, ehk meie ... teevad vähemalt viis muna per nägu. Loodan, et teeme seda ka igal järgneval aastal. Tiia juures toimus suurem munade koksisime, mina olin vaieldamatu võitja. Mul on tehnika :)
.
Härra Muna, kas teid piinab pimesool ... huvitav, võibolla homme, täna me värvime su lihtsalt ära!

Apple of my eye ... (värvib muna :)
Read more!

Ühe tooli lugu

Long time ago ... kui ma veel vanemate juures tuba "üürisin", tekkis mul kinnisidee osta rotangist valmistatud korvtool. Ilmselt ma nägin seda kuskil, tool tundus eriti mugav ja siis oli kohe vaja omale ka saada. Peale lühikest ringkäiku mööda Eesti mööblipoode selgus, et tooli saab osta Sotkast hinnaga 2500 krooni. Kui ma oleksin siis teadnud, et 70% rotangist kasvab Indoneesias, kus lapsorjad materjali metsast kokku korjavad ja mööbliks punuvad, oleksin ma ilmselt koha peale lennanud ja tooli laste käest otse ostnud. Ilmselt see on ainuke võimalus, et nemad ka midagi saavad töö eest. Sotkast ma seda igatahes ei ostnud, sest juba siis tundus kummaline umbrohust valmistatud tooli eest nii palju raha välja käia. Ostsin hoopis Jyskist, kus see tool maksis 1200 krooni ... lapsorjad, andestage mulle :(

Tegelikult see tool ei ole nii mugav kui peale vaadates tunduda võib ja päris tihti käib sellega ka üle kaela ... põhiliselt selja taha ja siis kui oled alkoholi joonud. Sellest hoolimata olen seda tooli igale poole kaasa tirinud (kolides). Pae tänaval leids vist tool kõige rohkem kasutust ja seal ristis Anni tooli linnupesaks. Ka uude koju kolisime selle tooli kaasa, eesmärk suvel terrassile tõsta. See tool on pigem atraktsioon kui midagi muud. Külalised tulevad ja käivad korda mööda sellega pikali. Ma hoiatan külalisi, et ole ettevaatlik, sellega võib ... ma tean ma tean ... nätaki!

Viimane pidu sai linnupesa saatusliku hoobi. Peo käigus "istus" keegi napsune külaline tooli, millele järgnes ilge ragin. Kuna keegi seda pealt ei näinud, siis esimene mõte raginat kuuldes oli ... kurat, keegi kukkus kuskil toas kuhugi vastu ja murdis kõik luud kehas. Tooli vaadates võinuks järeldada, et keegi hüppas sinna kaugust, sest linnupesa nägi välja nagu bara´nka venelase käes, tükkideks!

Tore külaline lubas mulle uue osta, aga kuna minu südametunnistus ei luba valget meest läbi lapsorjuse enam rikkaks teha, tellisin hoopis Brasiilia kiige, milline muutus ex :)

Tooli ära ei visanud ja seisis mitu aega katkisena nurgas. Kuidagi liiga armsaks oli saanud, et lihtsalt ära visata. Aga ka see oleks ilmselt liig olnud, kui ma linnupesa kaenlas Mustame haiglasse oleksin läinud. „Doktor, palun tehke linnupesast rõntgen, ma kahtlustan lahtist luumurdu ... mitmeid! Ühesõnaga ära ma seda visata ei tahtnud ja pealegi ma teadsin, et meie väike sõbranna Anete on sellist linnupesa omale pikka aega ihaldanud, aga Anete ema on minuga nõus ... 2500 on lihtsalt liiga palju. Anetele on see tool mugav, sest tema saab/mahub sinna kerra tõmmata ja tema ei suuda oma raskusega seda ka ümber ajada. Otsustasin siis tooli ära parandada ja Anetele anda. Linnupesa saab uue kodu ja uued seiklused! Selline lugu siis täna :)
.
Kevad nii väga tahab tulla, kuid talv surub täiega peale!

Read more!

Devil’s asshole

Minu valikuvõimalused koju sõitmiseks ei ole kahjuks head. Saab valida ... lack of a better word ... sita ja väga sita tee vahel. Kuna positiivseid külgi ei ole kummaltki poolt koju tulles/minnes, siis jääba üle ainult kiruda. Esimene variant on tulla Tabasalu poolt. Pinnas on kruusa ja savi segu. Tee on otsast lõpuni nagu vanaema kulunud pesulaud ja auto rappub nii hullult, et isegi raadio hakib. Koju jõudes sügan sukavardaga kõrvu, et kuulmine tagasi tuleks ja hommikul on pahameel suur kui eelmine päev ostetud kohvikoore pakist voolab välja vahukoore ja taluvõi moodi asi. Viimane piisk niigi väiksesse karikasse on see, kui naabrimees küsib: „ Noh ... käisid off-roadi sõitmas eile jah, auto nii mudane sul!“ ... mhm, siin pori all on Renault Laguna ... mees!

Teine, natuke puhtam variant on läheneda Harku poolt. Teekate on asfalt. Esimene kolmandik on isegi täiesti ok, saab aukude vahel slaalomit sõita ja auto on enam vähem puhas, kui mõni poristest aukudest läbi vihisev uhke linnamaastur tee peal vastu ei sõida. Põnevam osa on kodutee viimane lõik kus asfalti ja aukude suhe on ... noin fifty-sixty. Kuigi kiirus on 5km/h, kukuvad hambaplommid iseenesest põrandale ja koju jõudes on mikro-migreen või kerge peapõrutus, ma ausalt ei tee enam vahet.

Olukord läheb iga aastaga hullemaks. Kuhu see riigieelarves olev raha, mis on mõeldud teede remondiks pannakse. Kui tihti näed sina värskelt maha laotatud musta ilusat ja auravat asfaltilõiku. Mina näen ainult neid aukude lappijaid. Eesti riigil oleks lihtsalm doteerida linnamaasturi ostjaid. Ja ongi nii, soetame kõik riigi abiga omale jeebid ja siis pole vaja ju teid parandada. Kogu aeg on off-road. See selleks.

Eile hommikul oli imestus suur, kui nägin, et Harku poolset teed parandatakse. Loomulikult täideti vaid auke, kuid suur abi siiski ... rõõmu kui palju. Tee muidu selline kitsas ja kõrvaline, lookleb mööda Harku järve kallast, vasakul kõrkjad. Täna hommikul tööle sõites oli mul natuke kiire (kell juba 8:30 ja tööle hiljaks jäämas). Igal teisel hommikul oleksin sõitnud 70 km/h, kuigi lubatud on 40 km/h, aga täna olin natuke unine ja hoidsin kiirusega tagasi ja ennäe ... kaks kitse tee ääres, seisavad ilusti kõrvuti ... sinised mundrid seljas, mütsit peas ja auto põõsasse pargitud. Täitsa tropid ikka ... tropid. Mehed noppisid autosid maha nagu Punamütsike sügisel mustikaid. See oli pesuehtne, Eesti mendi mentaliteetiga lõks e. ahvenapüük. Enne söödame sisse ja siis püüame. Loomulikult kõik ümbruskonna elanikud olid rõõmsad, et tee ära parandati ja sõitsid esimesel hommikul, mööda värskelt parandatud teed natuke kergema jalaga. Kuradi tropid ikka. Kas keegi teab, miks me mente kitsedeks kutsume ... minumeelest ei ole see kitsede suhtes aus. Kitsed on väga ilusad, õrnnõtked ja arglikud loomad. Mente peaks kutsuma ahvideks. Need on sellised imelikud loomad, kes joovad enda kusi, mängivad väljaheidetega on natuke isegi pahatahtlikud ja laamendavad ringi.

Tundub, et ma pole ainuke http://www.epl.ee/artikkel/422013

Kes teab, kus see on?

Read more!

You’re cured!

Bloggimise buum on läbi ... vaikus! Kõrghetkel oli mul „sõbrad jutustajad“ all üheksa väga aktiivset „jutustajat“. Täna on alles jäänud kolm, kellest üks kirjutab paar rida iga nädal, teine kribab heal juhul korra kuus ja viimane ... oli jutukas, aga nüüd ... vaikus. Olgem ausad, ka mina kirjutan oluliselt vähem kui varem, kuid see tuleneb eelkõige ajanappusest ja sellest vastikust hallist talvest.

Aktiivsed on need blogid, mis eksisteerivad juba pikka aega ja ilmselt ei kao ka nii pea kuhugi. Aga need mis on ära kadunud või kinni pandud. Nendest meeldis kõige rohkem „kodune psühholoog“ tüüpi blogid. Tehti omale sekundiga konto. Nii valmis, mis nüüd! Peaks kirjutama midagi. Kunagi ju koolis kirjutasin päris palju asju. Päeva, kuni paari nädalaga räägiti kõik südamelt ära mis aastatega sisse oli kogunenud ... ehk lihtsalt oksendati oma banaalsed ideed ja frustratsiooni tekitavad teemad välja ja siis nagu polnudki enam midagi öelda. Palju õnne ... you’re cured :) Mina kirjutan ikka vaikselt edasi, kuid soovitan siin vaatamas käia kord nädalas. For now!
.
Reedel oli meie tööka kollektiivi väiksel grupil eesmärk. Ajurünnak. Teemad: struktuur, visioon ja missioon, struktuuriüksuste eesmärgid ja väärtused. Kell neli tuli kõrvadest tossu, ninast tilkus vett ja seal kus enne oli aju, oli nüüd sidrun ja sealt enam mahla välja ei pigistanud. Kuna koosoleku tulemus oli rohkem kui rahuldav, kutsusime kõik meile külla tähistama.
..

Kuna ma reedel e-maile ei lugenud, siis ei teadnud ma ka seda, et meie kokkulepitud rabaretk toimus üsna vara ehk matkakaaslased olid kell 12:00 meil uksetaga ja valmis. Mina pikutasin teleka ees ja Anni magas. Annit me ei saanudki üles, kuid minu sai käima Saku kullaga. Kui mu maksal oleksid käed, siis ta roniks mööda söögitoru üles ja kägistaks kõri ära. Laupäeval käisime rabamatkal. Kus rabas me käisime? Ma ei mäleta! Matk kokku 3h!
Koju jõudes kokkasime ka. Menüü: Piprapihv ja veini ... palju!

G-punkti otsides võib täiesti rappa minna!

1m kauguselt Karu nähes ei ole isegi täismehel häbi püksi s****a!
.

Read more!

Eestlane olen!

Te ikka ei usu, et aeg möödub meist nagu rekka sittuvast konnast. Elo sai just KAHE aastaseks ... kaheseks, ja räägib ... varsti räägib nagu vana mees (btw ... see ei olnud ähvardus). Alles ta sündis ju.

Pidasime meie juures Elo teist sünnipäeva. Ta on väga-väga jutukas, kuid siiski 90% kõnest on veel titaplaneedi keeles. Mingi hetk ütles ta mulle ... nunnu ... tänasin, väga siiralt ütles noh! Elo ema Mari tõlkis selle ära. Nunnu tähendab hoopis ... onu :(
.

Päris kobe lokk, või mis :)
.
Kui ma pean veel ühe korra sirvima neid külmkapi suuruseid tapeedi ja kardina näidiste katalooge, siis panen kiiremini pilt taskusse kui suudad öelda ... nägemist. Õnneks on varsti see lõputu õudus läbi, kuid loodan, et mitte õudsa lõpuga. Õudne lõpp on ... kui saad kardinate eest arve 42 000 kroonile, see on minu väga kasuliku taskuraamatu "Sind on röövitud" järgi üsna õudne lõpp.
.
Tiia sai oma kardinaprojektiga oluliselt varem valmis kui meie ... tema kodu kaunistavad juba uued kardinad, Rooma stiilis ... aga meie pole kanga valimisest kaugemale jõudnud, ehk Tiia jõudis siis oluliselt varem valmis, fotofinishit ei ole vaja, ausalt ... Tiia võitis!

Kuna Tiia oli nii tubli ja raha läks ka omajagu (see alati muserdab ju, kui raha läheb) mõtles Anni talle kingituse teha ja ... mina aitasin pakkida ... kingitus oli huge!

Eesti Vabariigi 90. aastapäev. Ma ei tea kas see on vanusest, sellest, et Eesti Vabariik sai 90 või hoopis aprillirahutusest, kuid kuidagi väga eriline tunne oli südames see aasta Vabariigi aastapäeval. Nele oli korraldaja ja kokk, Jomp tegi/tõi koogi ja mina, mina pildistasin ... see loeb ka kui panusena, loeb ikka, siis on lastel kunagi hää vaadata, see on panus.

Õhtu põnevaim osa oli see, kuidas Nele, Jomp ja Kadri tuliselt Presidendi vastuvõtul osalenud naiste tualette kommenteerisid ... a'la ... Luisa, oi kui groteskne ... issand kui õudne ... vot see on kena ... kus ärimehed on?

Read more!

Ära valeta!

"Kas su südametunnistus on puhas?"
"Mismõttes?"
"No ka sa oled aus?
"Ei saa aru?"
"Kas sa valetad?"
"Kõik valetavad ... mina üritan valetada nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik."
"Mina ei valeta kunagi."
"Nüüd sa küll valetad!"
. Read more!